Järva valla kirikute päevade teine õhtu lõppes vihmasajus. See aga ei heidutanud kümmet inimest, kes kogunesid Järva-Madise kiriku juurde, et üheskoos Kodru rabas rännata. „Iga kord avastad iseendas midagi, avastad looduses midagi, avastad oma kehas midagi, oma vaimus midagi,“ ütles rännaku läbiviija, Järva-Madise kirikuõpetaja Jane Vain.
18 aastat palverännuteedel käinud Vain viis mõtisklusrännakut läbi vaikuses – selleks, et saaks endasse vaadata, teha sisekaemust elulistel teemadel ja leida ehk kontakt ka kellegi kõrgemaga. Kuigi Vain viis taolise mõtisklusrännaku Kodru rabas läbi juba kolmandat järjestikust aastat, pole see iial samasugune. Isegi siis, kui käia täpselt sama rada. Sel korral oli ilm niiske ja vihmane, kuid meelitas kohale inimesi nii Järva vallast, Järvamaalt kui ka pealinnast. Tasuks said kohaletulnud nautida looduse poolt taevasse maalitud vikerkaart ja sätendavat rabamaastikku.
Sellist ilmaimet pole Kodru raba mõtisklusrännakul varem olnud. Seda enam, et vikerkaart kohati teel kolmel korral, mis võib viidata ka pühale kolmainsusele või lihtsalt toredale teadmisele, et looduses on ilus iga ilmaga. „Me võime küll vahel märjaks saada, aga me kuivame ära. Vahel võib olla raske, aga see hetk läheb mööda,“ ütles Vain.
Kahekilomeetrisel rännakul pidas Vain peatushetki, kus juhtis mõtisklema oma elu üle. Kõlasid küsimused nagu: kus sa oled täna oma elus, kas sa oled sellega rahul, kas sa tahaksid midagi muuta? Kas sul on keegi, kes on alati olemas või miski, mis on alati olemas? Kelle või mille peale sa toetud oma igapäevaelus? Kes või mis on see, mis annab sulle väge ja jõudu?
Matk ühendas looduse, sisekaemuse ja usu, lubades igaühel kogeda matka omal moel. „Meie ristiinimestena usume seda, et saame oma jõu, väe ja toe jumala käest, kes hoiab meid peopesas ja armastuse hõlmas,“ tutvustas Vain.
Argipäevas anname oma jõudu ära ja nii on ka jumal ette näinud hingamispäeva ning öelnud, et inimene peab seda pidama. Peab endale aega võtma. Nii nagu ütles ka kuulus loodusmees Fred Jüssi: „Sul peab iseenda jaoks aega olema.“
Kõikidel inimestel on palju kohustusi ja pikad nimekirjad tegemistest, mida tuleb ära teha. Vain suunas mõtlema, kas kõik see, mis on nimekirjas, on see, mida peab või mida tahad teha. „Mõtle selle peale, mis on see, mille ma oma to-do-listidest maha võiksin tõmmata, mitte see, mida ma sinna juurde võiksin panna. Ja võib-olla ei peaks igal hommikul mõtlema sellele, mida mul kõike päeva jooksul teha tuleb, vaid hoopis niipidi, et mis ma tänase päeva jooksul tegemata jätan,“ ütles Vain.
Juttu tuli leinast, rõõmust, tänulikkusest, muutustest ja teistest elulistest teemadest. Lein inimese elus on seotud nii kellegi kaotusega kui ka suurte eluliste muutustega. Ja vahel võib tunduda, et on nii pime, et valgust ei paistagi kuskilt. Aga igas pimeduses on tükike valgust. „Kõik läheb uuesti valgeks, lootus on uuesti tagasi, rõõm on uuesti tagasi. Kõik see, mis on vaevanud, kõik see, mis koormanud, selle sa oled jätnud selja taha. Meie ristiinimestena nimetame seda ülestõusmiseks. Kui oleme päriselt siit ilmast lahkunud. Et ühel päeval me tõuseme üles ja elame taevaisaga koos taevariigis. Aga me nimetame seda ka uueks hommikuks ja uueks lootuseks, mis puudutab seda elu, mis me siin maa peal elame ja me tunneme jälle seda, et kõik on täiesti teistsugune, kõik on võimalik, kõik on hästi,“ ütles Vain.
Vainu sõnul oli tegemist täiesti müstilise rännakuga, kus päike paistis, taevast sadas vihma ning loodus oli pärlitega üle kallatud. Me vahel tahame ühte või teist, aga kõik erinevad asjad koos loovad elu ilu.
Galerii
