Eesti inimesed saavad üldjoontes hästi aru, mis on lapse seksuaalne väärkohtlemine, selgus 2025. aastal läbi viidud uuringust. Paraku on teadmised abivõimalustest ebaühtlased, seda eriti suuremates linnades. Murekoht on meeste madalam teadlikkus nii abi pakkuvatest teenustest kui ka väärkohtlemisele viitavatest märkidest. Muret teeb ka see, et poiste kogemused jäävad tihti varju. Seetõttu peaks ennetus ja abiotsimise julgustamine arvestama poiste suurema vaikimise riskiga ning kaasama rohkem mehi ennetus- ja teavitustöösse ning tõstma meeste ja teiste alaesindatud rühmade esindatust sotsiaalvaldkonna töötajate seas.
Uuring näitas, et keskmisest kõrgema teadlikkusega paistavad silma väikelastevanemad. Abi otsimise võimalustest on kõige tuntumad hädaabinumber 112 ja politsei ning lastekaitse. Ohvriabi teenus ja lasteabi telefon 116 111 on tuttavad pea pooltele vastajatest.
Kokkuvõte uuringust:
Sotsiaalkindlustusameti lastemaja tellimusel viidi 2025. aasta detsembris läbi uuring „Elanike teadlikkus ja hoiakud seoses laste seksuaalvägivalla ennetuse ning abivõimalustega“. Uuringu eesmärk oli selgitada, kui hästi Eesti elanikud tunnevad ära laste seksuaalse väärkohtlemise, kuhu nad kahtluse korral pöörduksid ning kui teadlikud ollakse teavitamis- ja abivõimalustest. Lisaks hinnati, milliseid ennetustegevusi peetakse kõige olulisemaks. Uuring viidi läbi omnibussi veebiküsitlusena eesti ja vene keeles Norstati vastajapaneelis ning valim oli esinduslik Eesti täiskasvanud elanikkonna suhtes.
Valdava osa vastanute hinnangul on lapse seksuaalne väärkohtlemine näiteks lapse puudutamine seksuaalsel eesmärgil (94%), lapse kaasamine pornograafilise materjali loomisesse või vaatamisesse (93%), lapsega töötava täiskasvanu (näiteks õpetaja, treener või nõustaja) poolt lapsele saadetavad seksuaalse alatooniga sõnumid (92%) ning lapsega seksuaalsel viisil suudlemine või hellitamine (91%). Samuti peeti väärkohtlemiseks lapsega töötava täiskasvanu poolt lapsele tema keha kohta tehtavaid seksuaalse alatooniga komplimente (88%).
Tähelepanuväärne on, et 20% vastajatest pidas lapse seksuaalseks väärkohtlemiseks ka lapsele intiimsete kehaosade nimetuste õpetamist. Nendest vastajatest omakorda 34% elasid leibkonnas, kus uuringu läbiviimise ajal oli üks kuni viis alla 18-aastast last. Oluline on rõhutada, et intiimsete kehaosade õigete nimetuste õpetamine ei tähenda lapse seksuaalset väärkohtlemist. Vastupidi, korrektse sõnavara tundmine annab lapsele vajalikud keelelised oskused ja enesekindluse rääkida ebamugavatest või ohtlikest olukordadest selgelt ja arusaadavalt. Kui laps suudab oma kogemusi täpselt väljendada ja juhtunut kirjeldada, toetab see täiskasvanute võimet väärkohtlemist märgata ning sellele õigeaegselt reageerida. Lisaks aitab see vähendada häbi ja segadust keha, piiride ja turvalisusega seotud teemadel ning tugevdab lapse arusaama isiklikest piiridest ja õigusest öelda „ei“.
Lapse seksuaalse väärkohtlemise teavitamise ja abi saamise võimalustest olid vastajatele kõige tuntumad hädaabinumber 112, millest oli varasemalt kuulnud 95% vastanutest, ning lastekaitse, mida mainis 75% vastanutest. Ligikaudu pooled vastanutest olid teadlikud ohvriabist (49%) ja lasteabi telefonist 116 111 (41%). Seksuaalvägivalla kriisiabikeskustest oli kuulnud ligi kolmandik vastanutest (31%). Lastemajast oli kuulnud 9%. Seda tulemust võib hinnata lastemaja kontekstis siiski positiivselt, kuna tegemist on erialadevahelise teenusega, mis toimib tihedas koostöös politsei, lastekaitse, lasteabi, ohvriabi ja teiste esmase kontaktina tuntumate teenustega.
Laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamisel pidasid vastajad kõige olulisemaks laste teadlikkuse suurendamist (näiteks õpetusi kehapiiridest ja turvalisest käitumisest), millega nõustus 74% vastajatest. Ligikaudu pooled vastanutest leidsid, et oluline on ka õpetajate ja teiste lastega töötavate spetsialistide koolitamine, ning 40% pidas tähtsaks tõhusamat järelevalvet ja seadusandlust. Lapsevanemate koolitamist ja toetamist hindasid ennetuses olulisemaks 18–29-aastased (46%) ja muu rahvuse esindajad (48%).
Silma paistis väikelastevanemate keskmisest kõrgem teadlikkus. Lapsehoolduspuhkusel olevatest lapsevanematest pidas 85% oluliseks ennetustegevuseks laste teadlikkuse suurendamist ning 55% lapsevanemate toetamist ja koolitamist. Seejuures oli 90% selle sihtrühma vastajatest teadlik lasteabist. Seega võib väikelastevanemaid käsitleda olulise ressursina, kelle aktiivne kaasatus ja kõrge teadlikkus võivad toetada laste turvalisust ning suurendada ennetustegevuste mõju.
Uuringu tulemused tõid välja madalama teadlikkuse suurtes linnades (Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve) ning rahvuse ja vanusega seotud eripärad. Need tegurid võivad olla omavahel seotud, sest suurtes linnades on võrreldes väiksemate asulate ja piirkondadega tavaliselt suurem vene ja muust rahvusest elanike osakaal. Mitmed teisedki uuringud on näidanud, et kultuurilised ja sotsiaalsed normid kujundavad inimeste teadlikkust ja hoiakuid seksuaalvägivalla ning vägivallaga seotud teemadel. Näiteks artikli „Influence of Cultural Norms on Formal Service Engagement Among Survivors of Intimate Partner Violence: A Qualitative Meta-synthesis“[1] autorid rõhutavad, et kultuurilised normid ja sotsiaalsed ootused kujundavad oluliselt inimeste valmisolekut mõista ning otsida abi pere- ja lähisuhtevägivalla olukordades, sest traditsioonilised soorollid, kogukonna suhtumine ja religioossed veendumused määravad, kas väärkohtlemist tunnistatakse probleemina ja kas abi otsitakse.
Läbivalt joonistus välja vajadus tõsta meeste teadlikkust laste väärkohtlemisega seotud teemadel. Näiteks oli lasteabist kui ühest lapse seksuaalse väärkohtlemise teavitamise ja abi saamise võimalusest teadlik 28% meestest, samas kui naiste seas ulatus see näitaja 53%-ni. Lapsega töötava täiskasvanu poolt lapsele tema keha kohta tehtavaid seksuaalse alatooniga komplimente pidas lapse seksuaalseks väärkohtlemiseks 92% naistest ja 83% meestest. Psühholoogi või terapeudi kui lapse seksuaalse väärkohtlemisega seotud teavitamise ja abi saamise võimalust tundis 42% naistest, meestest aga 25%. Ka Eesti soolise vägivalla teadlikkuse uuring[2] kinnitab, et meeste teadlikkus pere- ja seksuaalvägivalla teemadel on naistega võrreldes madalam.
Rahvusvahelised uuringud näitavad, et tüdrukud on sagedamini seksuaalvägivalla ohvrid ning räägivad juhtunust tõenäolisemalt kui poisid. Artiklis „Differences Between Girls and Boys in the Disclosure of Sexual Violence“[3] tuuakse Soome lapsohvrite uuringute põhjal esile, et ligikaudu 85% seksuaalse vägivalla ohvritest olid tüdrukud, samas kui poiste seas jäi märkimisväärselt suurem osa juhtumitest avalikustamata: 45% poistest ei rääkinud oma kogemusest kellelegi, võrreldes 21% tüdrukutega. Sarnane muster tuleb välja ka Eesti lastemaja pöördumiste andmetes, kus tüdrukute osakaal on aastate lõikes olnud märgatavalt kõrgem. 2025. aastal moodustasid tüdrukute pöördumised kõikidest lastemaja juhtumitest 74%. See ei tähenda, et poisid kogeksid seksuaalvägivalda oluliselt harvemini, vaid viitab pigem sellele, et nad räägivad juhtunust harvemini ning otsivad abi harvemini. Ka muud uuringud[4] kinnitavad, et mehed, sealhulgas teismelised poisid ja noorukid, on vaimse tervise probleemide puhul sageli vähem valmis abi otsima või teraapiasse pöörduma.
Ühiskonnas kujunenud soorolliootused ja -normid (sealhulgas arusaamad sellest, millised peaksid olema mehed ja naised) ning vähene teadlikkus poiste vastu suunatud seksuaalvägivallast võivad mõjutada meeste huvi ja arusaamu seksuaalvägivallaga seotud teemadest ning piirata nende osalemist aruteludes ja ennetustegevustes. Seetõttu on võtmetähtsusega tõsta teadlikkust laste, sh poiste vastu suunatud seksuaalvägivallast ning kaasata mehi sihipärasemalt ennetus- ja teavitustegevustesse. Samuti on oluline tõsta sotsiaaltöö ja abistavate elukutsete ühiskondlikku väärtust, et soodustada valdkonna mitmekesisemat esindatust, sealhulgas meeste ja teiste alaesindatud rühmade suuremat kaasatust.
Uuringu tulemustega saab tutvuda siin: „Elanike teadlikkus ja hoiakud seoses laste seksuaalvägivalla ennetuse ning abivõimalustega“ (pdf)
Kokkuvõtte koostas sotsiaalkindlustusameti lastemaja ekspert Merit Korbe.
Foto Virgo Haan
Uuringu tellis sotsiaalkindlustusameti lastemaja ja viis läbi Norstat.
[1] https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC10666477/
[2] https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/soopohise_vagivalla_uuring_2016_aruanne_emor_loplik.pdf
[3] https://www.researchgate.net/publication/377625763_Differences_Between_Girls_and_Boys_in_the_Disclosure_of_Sexual_Violence
[4] https://link.springer.com/article/10.1007/s00787-024-02520-9
