10. aprillil toimus Imavere koolis esimene noorte endi korraldatud inspiratsioonipäev – noortega jagasid mõtteid Paide linnameeskonna kogukonnajuht Arto Saar, Imavere mõisahärra Trevor Richard Cryer, Nõo vallavanem Helen Elias, loodusfotograaf Tarmo Mikussaar, näitleja Henessi Schmidt (pildil) ja laulja Ivo Linna.
Koolipere oli jagatud kaheks: 1.–5. klass ja vanemad õpilased. Noorema astme ette astus esmalt Paide linnameeskonna kogukonnajuht Arto Saar, kellega kohtumisest jäi maha mõte: koostöö ja sõbrad on elus kõige tähtsamad.
Suuremad õpilased kuulasid samal ajal rahvamaja saalis Imavere mõisahärra Trevor Richard Cryerit, kes oli kaasa toonud hulga fotosid sellest, mida ta mõisas teinud on.
„Kui hommikul Imavere saeveskist töölt koju sõitsin, nägin karu Sõrandust Huuksi poole minemas,“ andis teada loodusfotograaf Tarmo Mikussaar, kelle juttu saatis seinal jooksev pil dirida filmidest ja fotodest, mida ta looduses on teinud.
Loodust peab õppima nägema. „Loodusfotograafia on looduse õppimise vorm,“ toonitas Mikussaar. Sellega tegeleb ta aastast 2003 ja on teinud kindlasti üle saja tuhande pildi. Kõige rohkem on pildile jäänud metskitsi, kõige keerulisem on pildistada hunti ja jänest.
Looduseinimesi, kes looduse ja loomade elukäigu vastu sügavamat huvi tunnevad ja palju looduses viibivad, on Mikussaare sõnul sajast inimesest umbes kümme. Kunagi õppis ta Luua metsanduskoolis metsnikuks, kes kasvatab ja hooldab metsa.
Näitleja Henessi Schmidt ei rääkinud sedapuhku mitte oma filmirollidest, vaid heategevustööst Ugandas. Lapsed said teada, et selleks, et üks laps saaks koolis käia, tasub üks toetaja igas kuus 84 eurot. See raha on muutnud 40 lapse elu ja enamik neist on nüüd koolis täitsa viielised. Ilma toetuseta poleks need lapsed saanud koolis käiagi, sest keskmine kuupalk on seal riigis 50 eurot.
Schmidt küsis õpilastelt, kuidas meie Aafrikaga seotud oleme. „Kellel on telefon või arvuti?“ küsis ta. Tõusis kätemeri. Selgus, et telefoni- ja arvutiakudes kasutatakse koobaltit, millest 95 protsenti kaevandatakse Kongos. „Teie vanuses lapsed on sunnitud kaevandustes seda kaevandama.“
„Mis te arvate, kuhu meie tehnika ükskord välja jõuab?“ küsis Schmidt. Selgus, et enamasti Aafrika mandri prügimägedele, samuti nagu rõivad, mida eurooplased heas usus abina sinna annetavad.
Ivo Linnalt tahtsid lapsed teada, millal ja miks ta laulma hakkas. Linna pajatas, et kui ta oli seitsmene ja kooli läks, moodustati kohe mudilaskoor. „Ja mulle seal väga meeldis. Mõni aasta hiljem tehti poistekoor ja seal mulle ka väga meeldis – käisime isegi üldlaulupeol. Keskkoolis tegime juba kitarriansambli ja hakkasime ise muusikat tegema,“ rääkis Linna.
Inspiratsioonipäev sai alguse üheksandike aruteludest. Toimkonda, kes käis koos juba jaanuarist saati, kuulusid Marinelle Maasing, Lilli Johhanna Teas, Lukas Martti Teas ja Romet Randalainen, hüva nõuga oli abiks õpetaja Annelore Hirschon. „Tahtsime midagi lahedat teha enne, kui kooli lõpetame ja ära läheme,“ rääkis Lilli Johhanna. „Mõte oli, et see päev peaks avama erinevaid maailmavaateid ja seda, milliseid võimalusi on elada, et suurena toime tulla.“
Me kõik näiteks teame, et Imaveres on mõisahärra, aga rohkemat eriti mitte. Nüüd saime teada, mida ta mõisas teinud ja mida sealt leidnud on, kuulsime ka mõisa ajaloost. Olen temaga vist kõige rohkem suhelnud, sest pidin sellega tegelema, et ta siia kohale jõuaks. Enda meelest pole ta üldse põnev inimene, aga tegelikult oli väga huvitav,“ rääkis Marinelle, kes inspiratsioonipäeval Cryerit ka usutles.
„Ivo Linnale kirjutasime ta ärikontole, sealt anti meile tema number. Helistasime. Ta oli kohe nõus, ütles – väga lahe ettevõtmine. Ajasime veidi juttu,“ pajatas Lilli Johhanna naeruselt. „Oli ka neid, kes ära ütlesid. Oleme väga tänulikud neile, kes tulid.“
Küsimusele, mis selle päeva korraldamise juures kõige keerulisem oli, vastasid tüdrukud, et stress. „Kartus, et äkki jääb midagi puudu, midagi tegemata, et me ei saa kõike õigeks ajaks valmis,“ ütles Marinelle. „Õnneks läks kõik hästi.“
Inspiratsioonipäeva toetasid LEADER-programm ehk Lõuna-Järva koostöökogu ning sponsorid. Näiteks tordid igale külalisele saadi Eesti Pagarilt. „Kirjutasime neile, kas neil oleks võimalik meid natuke toetada. Vastasid – loomulikult,“ rääkis Lilli Johhanna, kes tunnistas, et see oli tal esimene kord sponsorile kirjutada. Inspiratsioonipäev andis korraldajatele kogemusi, mida tulevikus kasutada.
Kas see jääb esimeseks ja viimaseks inspiratsioonipäevaks, sõltub järgmistest klassidest. „See on üritus, mida sunniga teha ei saa,“ tõdes õpetaja Hirschon.
