Vargamäe on taas suveteatri lainel. Osa „Tõe ja õiguse“ loost rullub lahti alates 24. juulist, kus Järva-Jaanist pärit Rait Õunapuul on kanda igavese sulase Matu roll. Kui muidu säravad loos peremehed ja perenaised ehk Andres oma naiste Krõõda ja Mariga ning Pearu, siis „Vargamäe valvur“ uurib hoopiski saunarahva hingeelu ja maailma.

„Meie loos peremeestest ainult räägitakse, nad on kogu aeg kuskil olemas, aga laval neid ei näe. Meil on saunanaine, igavene sulane Matu ning noored – Juss, Mari, Liisi ja Joosep. Seda lugu räägitakse hoopis teise nurga alt,“ ütles Õunapuu. Näitlejatena teevad kaasa ka Ülle Lichtfeldt, Jane Napp ja Märten Matsu. Loo autor on Urmas Lennuk, lavastaja Vallo Kirs ning etenduse toob publikuni teater Nuutrum.

Tandem Kirs ja Lennuk on Tammsaarega palju kokku puutunud ning varemgi nii üheskoos kui ka eraldi hinge puudutavaid etendusi Vargamäele toonud.

„See tundub tulevat armas, südamlik, parajalt sügav ja natuke ka valus lugu, aga kindlasti ei peaks kartma, et tegu on liigtõsise asjaga, vaid ühe huvitava ja hingepuudutava looga Tammsaare ainetel,“ ütles Õunapuu „Vargamäe valvuri“ kohta.

Kui muidu armastab Õunapuu suviti puhata, ei saanud ta seekord kiusatusele vastu ja võttis lavastaja Vallo Kirsi pakkumise vastu ning nüüd on ta veetnud juba paar nädalat Vargamäel, et etenduseks valmistuda. „Selles Vargamäes on midagi, alati jõuad ringiga siia tagasi,“ lisas ta.

Esimene kogemus näitlejana Vargamäe suveteatris oli Õunapuul 2013. aastal, kui kolm suve järjest mängiti rehetares Ugala teatri etendust „Vanad ja noored“. „See oli tõesti ilus ja hingeminev lugu,“ meenutas Rait teatritükki, mis läks korda nii täiskasvanutele kui ka kooligruppidele. Aastad 2016–2018 möödusid aga suurlavastusega „Kõrboja perenaine“. Seal moodustas Õunapuu muusik Kulno Malvaga duo, kus üks mängis pilli ning teine puistas läbi laulu tõeterasid, mida mitte keegi teine ei julgenud välja öelda. Õunapuu on mänginud erinevaid tegelaskujusid, kuid tunneb hingelähedust just maakate, kadjakate ja robustsemate karakteritega. „Nad on kuidagi siirad ja ausad,“ lisas ta.

Õunapuule on Tammsaare tegelased nagu Eesti enda sodiaagimärgid. Nagu mõnda inimest kirjeldatakse tema tähtkuju iseloomustavate joontega, võib kirjeldada inimesi ka „Tõe ja õiguse“ tegelaste kaudu.

„Tunned ära ja näed, et tema on Krõõt ja see teine täitsa Mari,“ rääkis Õunapuu.

Tammsaare „Tõde ja õiguse“ I osa ilmumisest möödub sada aastat. Õunapuu on lõpetanud Järva-Jaani gümnaasiumi ning nagu teistelgi koolinoortel oli vaja ka Õunapuul „Tõde ja õigust“ lugeda. Väiksemana luges ta palju, aga mingil hetkel jäi lugemine pausile. Kõiki raamatuid ta lõpuni ei lugenudki, kuigi arvab, et oleks võinud. „Loen siiamaani järele klassikat, mis enda lolluse ja huvi puuduse või muude tegemiste tõttu kunagi lugemata jäi,“ lisas ta. Ta kiidab enda eesti keele ja kirjanduse õpetajat Marika Tamme. Kirjanduse tundides köitsid teda kõige enam arutelud. Isegi kui teos polnud läbi loetud, oli Õunapuul alati oma arvamus, nii ka „Tõe ja õiguse“ teemadel.

Ta soovitab kõigil raamatuid lugeda. „Lugemine on väga hea vahend, et saada teadmisi, mõtteid, ideid – lihtsalt võimatu on mõelda millestki, mida sa ei tea,“ viitas ta, et lugemine avardab silmaringi.

Järva-Jaani gümnaasiumist suundus Õunapuu edasi Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiasse näitleja erialale. Nagu enamik noori mõtles ka Õunapuu juba põhikooli lõpus, kuhu edasi minna.

„Teadsin, et mulle meeldib laulda, tantsida, pilli mängida ja pulli teha, laval olla ja esineda. Kujutasin ette, et teater ongi midagi sellist,“ ütles ta.

Nii jõudis ta mõtetega näitleja eriala katseteni. Midagi suurt ta ette ei valmistanud, läks proovima. Ja pääseski sisse. „Olin väga vähe enne teatris käinud, loetud korrad võiks öelda. Mulle meeldib aga mõelda, et ehk üks miljonist satubki täitsa kogemata kuhugi, kuhu ta olekski pidanud sattuma,“ lisas Õunapuu.

Juba õpingute ajal tegi ta Ugala teatri etendustel kaasa. Esimene etendus, kus ta suures teatris mängis, oli Peeter Tammearu lavastatud „Salaste laulupidu“. Õunapuu kehastus koos kursusevenna Hendrik Visseliga valgete ülikondadega turvameesteks ja väljaviskajateks. Kohe pärast kooli lõpetamist suunduski Õunapuu Ugala teatrisse näitlejaks, nüüdseks on selja taga juba 13 hooaega, sügisel algab 14. hooaeg. Esimene palgaline teatritükk oli Vallo Kirsi diplomilavastus „Idioot“. „Seda oli päris tore teha. Mul oli suur rõõm mängida seal peategelast Mõškinit,“ ütles Õunapuu.

Ta leiab, et aeg-ajalt võiks end ka proovile panna: mängida eri tüüpe ning avastada endas uusi nurki. Repertuaariteatris tegeleb sellega peanäitejuht, et kõigil oleks väljakutseid, erinevaid rollijaotusi, väiksemaid osi, peaosi – et oleks kõike. Nooremana mängis Õunapuu palju esimesi armastajaid, nüüd on ta juba eas, et kanda välja noore pereisa rolle.

„Saan esimest korda elus ka habet kasvatada. Seni on olnud mingid tükid, kus see eriti ei sobi. Siia passib see aga väga hästi,“ viitas ta „Vargamäe valvurile“.

Habet saab ta veel paar nädalat kasvatada, Vargamäe võtab karvased tegelased hästi vastu.

Tegelaskujuks kehastumisel uurib näitleja, mis karakteriga on tegemist, mis on tema tahtmised, kas tal on mingisugune eripära või saladus ning see kõik tuleb välja mängida. „Emotsionaalne mälu tuleb näitlejale kasuks, et äkki sa kunagi elus oled ikkagi olnud armunud või tundnud viha või kurbust, me kõik ju oleme,“ ütles Õunapuu. Iga tegelane mängib lavastuse tervikus rolli ja on oluline. Laval olles Õunapuu isiklike asjade peale ei mõtle, siis ta elab tegelase elu ja tunneb seda, mida tegelane tunneb, ning mõtleb tema mõtteid ja käitub, nagu tema käituks.

„Teater on kollektiivne kunst, igaüks tegeleb küll enda asjaga, enda rolliga, oma tekstiga, aga kõik see on terviku huvides. See, mis lõpuks lavale jõuab, on kõige tähtsam. Et sellel tähendus oleks,“ ütles ta.

Õunapuu sõnul on tema ja kõigi näitlejate käest üks enim küsitud küsimusi, et kuidas tekst pähe jääb. Ta leiab, et see pole väga keeruline. Proove tehakse palju ning tekst jääb iseenesest meelde. Õunapuu sõnul tuleb lubada endal ka eksida, see annab etendusele sügavust. „Sellest arusaamine võttis küll aega, võtab siiamaani, ikka tahad teha hästi ja tublisti, aga tegelikult julgus eksida on väga oluline, see kasvatab,“ ütles ta. „Sa võid jääda lõpmatuseni asju lihvima, aga mõnikord on asja ehedus just selles, et sa ei viimistle seda lõpuni, vaid jätad sinna väikese särina juurde.“

Õunapuu teeb kaasa veel teiseski Tammsaare „Tõe ja õiguse“ ainetel põhinevas teatritükis. Ligi kümme aastat tagasi tuli Ugala teatril välja lasteetendus „Vai-vai vaene Vargamäe“, mille autor ja lavastaja on Urmas Lennuk. „Me mängime seda siiamaani, sest selle ajaga on peale tulnud uus generatsioon lapsi, kes pole seda näinud. Tegelikult pole see ainult lastele, see on kogupereetendus. Täiskasvanud näevad seal täiesti teist lugu,“ ütles Õunapuu. Seal saab naerda ja nutta ning ka lastel on huvitav. Kõik „Tõe ja õiguse“ teemad jutustatakse laste keeles lahti. Mängitud on seda umbes 120 korda nii Ugalas kohapeal kui ka mujal Eestis.

„Vargamäe valvurit“ mängitakse 24. ja 26. ning 28.–31. juulil ning 2., 4.–7. ja 9. augustil Vargamäe rehetares. Piletid on müügil Piletilevis ja Piletimaailmas. Suur osa piletitest on juba välja müüdud.