Öötlas elava Inga Meari koduõue peale jõudes kohtab esimesena suurt kasvu musta koera. Tegemist pole ainsa loomaga, kes Inga ellu on kuulunud. Juba pisikese lapsena tekkis tal tugev side hobustega, kellega Inga tegeles 30 aastat, kuid saatus viis ta hobustest eemale ning tõi kaasa suure elumuutuse.
„Kasvatasin oma vaagnaluu kokku tagasi, aga ratsutamisest ei saanud veel niipea unistadagi,“ meenutas Inga saatuslikku õnnetust, mis oli hobusega seotud. Järgnevast ei osanud ta kunagi mõeldagi: et õmblemist vihkavast naisest saab ainulaadseid nahatöid ja professionaalseid pillikotte valmistav spetsialist. Ja et ta hakkab õmblemist armastama.
Inga on pärit Tallinnast. Järvamaale jõudis naine 2010. aastal. Alguses käis ta Paidest Hobukooli Parki tööle, kuid 2015. aastal sai pakkumise võtta üürile maja Öötlas. Tal oli isiklik hobune, keda pidas Hobukooli Pargis. Alguses ta mõtles, et tööd koju kaasa ei võta, kuigi majaomanik lubas loomi pidada. „Ja siis mõtlesin, et miks mitte. Lõpuks oli mul üheksa hobust õue peal. Kõik ei olnud minu omad, õpetasin ja kantseldasin ka võõraid. Kuni teatud õnnetuseni, mis hobusega juhtus,“ meenutas Inga.
Aastaks oli hobustega tegelemisel kriips peal, kuid midagi tuli ju teha. Sõbranna, kelle vennal oli väike kastivabrik, kus valmistati pillimeestele transpordikaste, uuris Inga käest, et äkki ta tahaks hakata käsitööd tegema. „Käsitööd, mina? Ei iial! Millega, õmblusmasinaga? Hulluks olete läinud või? Ma olen elu aeg kauge kaarega õmblusmasinatest mööda käinud,“ rääkis Inga.
Tänu hobustele on Inga enda sõnul elanud mugavat elu: saanud töötada kodus ning sellega ära harjunud. Alati on ta teinud endale meelepärast tööd. Mõeldes teistele töövariantidele, tundis ta, et ega väga häid võimalusi polegi, tuleb hakata õmblemisega pusima. „Ma ei teadnud õmblemisest mitte midagi, sest mulle ei meeldinud see. Ma olen kogu elu teadnud, et mina ei ole mitte mingisugune käsitööline,“ ütles ta.
Ühel hetkel ilmusid tema elutuppa laud ja õmblusmasinad. Polnudki väga aega kohaneda, kui juba tuli esimene tellimus: oli vaja teha kõlarikatted. „Ma päriselt karjusin, kui masin esimest korda käima hakkas. Oi, see oli kole,“ meenutas Inga ennast õmblusmasina taga. Teha oli vaja nišitooteid pillidele ja muusikatarvikutele.
Eestis taolisi nišitoodete valmistajaid väga palju pole. Oligi vaid üks tegija, vanem härrasmees Tallinnast, keda Inga sõbranna vend tundis ning uuris mehe käest, kas ta ei tahaks endale õpilast. Jutu sees selgus, et ta oli omale aastaid otsinud kedagi, kellele amet selgeks õpetada. „Ta oli just ühe noormehe leidnud, võib-olla aastake enne mind, aga oli ikkagi nõus ka mind vastu võtma,“ meenutas Inga.
Inga käis mõned korrad Tallinnas õppimas, kuid kuna vahemaa oli pikk, kodus oli vaja hobuste eest hoolitseda ning tellimustööd ootasid, tuli tal kiiresti õppida ja õpitut kohe rakendama hakata. Esimene näidis valmistati koos vanameistriga ning seejärel algas iseseisev pusimine kodus. „Higi, veri ja pisarad, peamiselt viimane. See oli rets, see oli päris jõhker, see algus,“ ütles Inga. Töö ei õnnestunud kohe, palju läks sassi ja tuli uuesti alustada ning see tekitas frustratsiooni. „Mida rohkem ma läbi närisin, seda rohkem hakkas see mind aga paeluma ja haaras enda võimusesse,“ rääkis Inga. Tulemus polnud küll suurepärane, kõlarikatted tulid liiga suured ning neid pidi veel ümber tegema, kuid see ei takistanud jätkamast.
Alustades küsis Inga Tallinna vanameistri käest, kui palju ta peab asju valmistama, et saada nii heaks kui vanameister. „Mul oli vaja teada, kas mul üldse on lootust. Inimesele, kes polnud elu sees õmblusmasina taga istunud, tundus see kui raketiteadus,“ ütles Inga. Vanameister vastas talle: „Iga päev kaks aastat jutti.“ Ja pusimine jätkus.
Enne muusikatarvikutele kottide loomist jõudis Inga aga nahatööni. 2018. aastal avastas ta, et Säreveres on võimalik õppida hobuvarustuse kavandamist ja parandamist. Seal õppis ta tundma erinevaid töövahendeid ning valmistama ratsmeid ja püksirihmasid. „Tegin seal seda püksirihma ja mõtlesin, et appi, mis ala see veel on,“ jagas Inga oma vaimustust nahatööst. Seejärel tõi ta Jõgevalt omale esimesed nahad, sai juhendaja käest rahakoti lõiked ning valmistas oma esimese rahakoti.
Inga usub, et tema elu teine pool möödub käsitöö tähe all. Hobuste juurest käsitöö poole liikumine käis tasapisi. Kõigepealt andis ta üürnikele teada, et hakkab lõpetama ja igaüks viis oma hobused koju. Siis müüs Inga ühe enda hobustest maha, aga teine jäi alles. Käsitöö võttis oma aja ja nii ei jõudnud ta kuigi tihti hobuse juurde, hobune muudkui passis. See aga Ingale ei meeldi, kui hobune seisab tegevusetult ning nii müüs ta ka oma viimase hobuse maha. „Otsustasin ikkagi käsitöö kasuks,“ ütles ta.
Nii oligi elumuutus tehtud ning Inga ei kahetse midagi ja usub, et ju nii pidi minema. „Ma olen õppinud seda, et elu vist teab ise paremini, teinekord rohkem, kui me ise teame. Sest täna ma ei viitsikski enam neid heinarulle veeretada ja seda talvel jääd raiuda,“ ütles Inga.
Tänaseks on Inga oma valdkonnas tunnustatud professionaal, kes armastab seda, mida teeb. Ka nüüd tuleb tal ette väljakutseid, sest iga toode on ainulaadne. Kõige sarnasemad väikekandlekotid ja karmoškakotid. Kõlarikatteid on aga väga erisuguseid, viisnurkseid, kuusnurkseid. „Vaatad seda kuusnurka ja kõik kohad kehas hakkavad värisema. Paar esimest aastat oli kindlasti niimoodi, et tekkis ärevus, alati tõusis klomp kurku, et kuidas ma selle lahendan, kas ma saan ikka hakkama. Täna enam ei värise,“ meenutas Inga.
Kuigi algus oli raske, siis loobumise mõtteid Ingal ei tekkinud. Ta tahtis saada sama heaks nagu Tallinna vanameister ja võib-olla isegi natukene paremaks. Nüüdseks on tal välja kujunenud ka täitsa oma stiil – ta lisab pillikottidele väikseid nahaelemente.
Ingat paelub ka muusika, kuid selleks pole tal väga aega jätkunud. „Näpuotsaga olen siiski muusika sees, töristan kitarri, natuke laulan, aga peamiselt teen muusikutele kotte,“ rõõmustas ta. Näiteks on Inga kotid Kandle Ossil ehk Martin Arakul ning Hiiu folgi eestvedajal Astrid Nõlvakul. Reklaami Inga väga tegema ei pea, see liigub suust suhu, aga tal on olemas oma Facebooki leht Inga kätetöö / I. M. handiwork ning koduleht imhandiwork.ee.
Inga proovib tellitud toote valmis teha nädalaga, aga palju sõltub ka konkreetsest esemest. Nahktoodetest valmistab ta kõike: püksirihmasid, seljakotte, vutlareid, hobuvarustust, rahakotte. Viimased paar aastat on tema suureks kireks olnud hobuvarustuse taaskasutus. Näiteks on ta sadulast koti valmistanud.
Maal elamise päeval, 19. septembril avab Inga Mear Öötla mõisas käsitöönurga, kus saab uudistada erinevaid tooteid ning nahast võtmehoidja valmistada.
Kommentaar
Kandle Oss ehk Martin Arak
Pillimees
See oli võibolla kaks aastat tagasi, keegi kuskil soovitas, et mine sinna Inga Meari juurde. Läksin. Inga imestas kohe: nii suur kannel. Panin kandle laua peale ära ja ütlesin, et mul on erisoov ka. Ma tahan, et kott on tõesti kandle kujuga, aga ma olen näinud, et muidu tehakse küljetasku nootidele kandiline, aga mis mul nendest nootidest, tee mulle tasku. Ma tahtsin kandlekujulist küljetaskut, mida Inga pidi natukene pusima. Jäin täiega rahule.
