„Et sinu teekond kulgeks nagu rahulik jõgi, voolates sinna, kuhu lähed, ja et sa tuleks selle rahuliku vooluga kord koju tagasi.“
Sellised sõnad lausub Järva-Jaani koguduse õpetaja ja Järva praost Katrin-Helena Melder, kui kõneleb eri maade kommetest, mis on seotud teele minekuga. On temalgi aeg minna teele – septembri lõpus või oktoobri alguses ootab ees lend Kanadasse Torontosse teenima sealset Vana Andrese kogudust.
„Piiblis on teele asumisega alati seotud õnnistuse palumine – enne teele minekut usaldatakse oma teekond Jumala kätte,“ ütles Melder. 20. septembril pühitsetakse sisse Järva-Jaani kiriku restaureeritud peauks, mille tööd tehti annetajate toel, ning õnnistatakse ja saadetakse Melder teist kogudust teenima. Kaasa teenivad piiskop Ove Sander, praostkonna vaimulikud ja Järva-Jaani segakoor.
Võimalus minna Vana Andrese koguduse õpetajaks tuli jutuks juba paar aastat tagasi, kui vestlusest piiskopiga selgus, et selle koguduse õpetaja suundub peagi pensionile ning otsitakse just naisvaimulikku. 2025. aasta 1. advendil vabanes õpetajakoht ning piiskop arvas, et Melder võiks sinna sobida. 2026. aasta märtsis-aprillis viibis Melder kaks nädalat Vana Andrese koguduses, viies seal läbi pühade jumalateenistusi, seega on eeltöö tehtud.
Põhjuseid suunduda pea aastaks suurlinna Torontosse on mitmeid. Melder soovis uut väljakutset, võtta aasta enda jaoks ning saada keelepraktikat. Sealne kogudus suhtleb kahes keeles: eesti ja inglise. Sealsed Eesti juurtega inimesed saavad praktiseerida eesti keelt ning Melder inglise keelt. „Nad ise ütlevad, et nii kui keegi Eestist tuleb, tahavad nad eesti keelt rääkida,“ ütles ta. Jumalateenistused peetakse eesti keeles, aga töökeeleks on inglise keel.
Õppida on Melderile alati meeldinud. Eelmisel aastal lõpetas ta Tartu ülikoolis saksa keele ja soome keele õpetaja magistriõppe. Soome keelt saab ta ka Torontos praktiseerida. Tema kogudus rendib ruume Soome luterliku kiriku Agricola koguduselt. Vana Andrese kogudus on pea sama suur kui on Järva-Jaani kogudus, liikmeid üle 100. Soome koguduses on aga liikmeid üle 1000. Ka selle koguduse töös plaanib Melder kaasa lüüa. Ta viib jumalateenistusi läbi ka Ehatares, kus eestlased veedavad vanaduspõlve ning kõik on eestikeelne – ka televisioonisaated.
Suurlinnas pole Melder varem elanud. Võrreldes Järva-Jaaniga on sealse koguduse liikmed rohkem hajali. Inimesed sõidavad kirikusse kaks-kolm tundi, Eestis on kirikud kodule aga lähemal. See seab inimeste kaasamisele omad väljakutsed. Vana Andrese koguduse ootuseks on inimesed taas koguduse juurde tuua – nii nooremad kui ka keskealised. „Põhimõtteliselt seda ma olen ka siin Järva-Jaanis teinud,“ ütles Melder.
Kanada on mastaabilt palju suurem kui Eesti ning seal toimetatakse ka veidi teistmoodi kui meil. „Vaimulik peab Eestis väga palju ise tegema, aga Kanada kontekstis on see hoopis teisiti – vaimulik saab seal teha vaimuliku tööd, ta ei pea tegelema majandusasjade ega projektidega,“ võrdles Melder. Samuti on Torontos vabatahtlike roll koguduse juures palju suurem kui meil.
Kõik inimesed peaksid usaldama oma sisetunnet
Uued kogemused võivad olla esmapilgul hirmutavad. Melder julgustab oma sisetunnet kuulama, seda ei tohiks eirata. Ka tema on seisnud hirmudega silmitsi, kuid õppinud järgima Jumala kutset oma südames. „See sai alguse keskkooli lõpuklassis, kus hakkasin otsima elu mõtet ja seda, mida edasi teha,“ meenutas Melder aastat 1988. Ta nägi ühel klassiõel kaelas risti. „Miks sa risti kannad?“ küsis Melder ning sai teada, et klassiõde on ristitud, koguduse liige ning läheb leerikooli.
Melder läks samuti Ambla kogudusse sooviga ristitud saada. Aeg oli õpetajaga kokku lepitud, kuid teel bussijaama tabas Melderit hirm, ta pööras otsa ringi ning otsustas mitte minna. „Aga siis jäi ikkagi süda kripeldama ja leppisime uue aja kokku.“ Sealt edasi läks kõik sujuvalt. Ristimisele järgnes leerikool ja Melderist sai koguduses pühapäevakooli õpetaja, sekretär ning 1996. aastal otsustas ta minna EELK usuteaduste instituuti teoloogiat õppima. Seejärel tekkis tal soov minna Saksamaale ning sai võimaluse Leipzigi ülikoolis oma õpinguid jätkata. 2001. aastal ordineeriti ta diakoniks ning 2003. aastast on Melder Järva-Jaani koguduse õpetaja.
„Kui ma ristitud sain, teadsin kohe, kus on minu koht. See oli minu jaoks nii eriline kogemus. Sinnamaani mõtlesin, mida edasi õppima, mida edasi tegema hakata. Ma mäletan seda – tulime kirikust välja ja ma tajusin selgelt, et seal on mu koht,“ ütles Melder.
Sellest alates on ta järginud oma sisetunnet ja jumala kutset – kui tuleb minna, siis tuleb minna. Melder räägib, kuidas teele minnes on eestlastel ka omad kombed. Näiteks kõnnitakse inimesega kaasa kuni värvavani või autoni, saadetakse ära nii kaua, kuni inimene on silmapiiril. „Ja eestlased ütlevad väga lihtsa sõna: Jumalaga,“ selgitas Melder. Tähenduses, et jumal kaitseks ja varjaks sind.
Tagasi Eestis on Melder 2027. aasta augustis. Teekonnale saab ta minna tänu inimestele, kes võtavad oma põhitöö kõrvalt Melderi praegused kohustused enda kanda. Järva-Jaani kogudust jääb hooldama õpetaja Kristi Sääsk Koerust, Järva praosti kohusetäitjaks saab praegune abipraost Andres Tšumakov, Järva-Jaani kooli soome keele tunnid võttis üle Nina Arhilahti, koguduse kantseleitööd jääb tegema Riina Seire.
SOOVITUSED MEELERAHUKS KATRIN-HELENA MELDERILT
Ülekoormatus ehk kui südamel on palju kive ja vesi ei pääse voolama
Jeesus ütleb Johannese evangeeliumis, et kes temasse usub, selle ihust voolavad elava vee jõed, Jeesus räägib Pühast Vaimust. See on minu jaoks väga kõnekas kujund: Jumala Vaim tahab inimeses liikuda nagu elav vesi – anda elu ja jõudu, tuua selgust ning panna selle, mida oleme Jumalalt saanud, voolama edasi ka teisteni,“ ütles Melder. Ta võrdleb ülekoormatust, muresid ja eksimusi kividega, mis kogunevad südamele ja hakkavad vee vaba voolamist takistama. „Kui ülesandeid, muresid ja vastutust saab liiga palju, on vahel tunne, nagu oleks sisemine allikas kivide alla mattunud. Mõtted muutuvad raskeks, jõudu jääb vähemaks ning kaob rõõm ja vabadus tegutseda.“
Seepärast püüab Melder mitte lasta ülesannetel kuhjuda, vaid tegeleda nendega ükshaaval. Ta kujutleb seda nõnda, nagu tõstaks ühe kivi teise järel allikalt kõrvale. Iga kõrvaldatud kiviga tekib rohkem ruumi ning elav vesi ehk Jumala Vaim pääseb taas vabamalt voolama. „Olen õppinud, et mida rohkem on mul ülesandeid, seda rohkem vajan palvet, et anda Jumala Vaimule endas ruumi. Palve aitab vaikseks jääda, eristada olulist ebaolulisest ning näha selgemalt, mida tuleb teha ja mida võib jätta tegemata,“ ütles Melder. Tema sõnul on see eriti oluline tänapäeva kiires maailmas, kus otsuseid tehakse sageli kiirustades või hetkeemotsiooni ajel. „Palve toob mind tagasi selle sisemise allika juurde, kust tuleb rahu ja selgus.“
Palvetamine ilma sõnadeta
Palvetada saab väga väheste sõnadega ja ka vaikuses, küsides lihtsalt jumala tahtmise järele ja usaldades Teda. Hommikupalveks piisab, et sa õnnistad end püha ristimärgiga. „Mina palvetan ristimärki tehes lihtsalt, et Issand pühitseks mu mõistust, mu südant ja mu kätetööd. Hommikupalveks lisan sageli: Anna mulle täna selgust, südamesse armastust ja luba mul teha head,“ rääkis Melder.
Teise inimese õnnistamine
Aeg-ajalt tuleb meil mõtetesse keegi inimene ja piisab kui sa ütled ühe väikese palve: „Issand, õnnista teda, õnnista tema päevateed ja päevatööd.“
Palvetamine hingamise rütmis
Kloostrites palvetatakse hingamise rütmis. Näiteks sisse hingates „Issand Jeesus Kristus“ ja välja hingates „halasta mu peale“. Melder kasutab seda pingelisematel aegadel.
Mina olen, kes ma olen, sina oled, keda ei ole
Melderi jaoks on kõige inspireerivamaks isikuks usuteel olnud Siena Katariina, kellele on Kristus öelnud: „Sa pead meeles pidama ühte asja, sa ei eksi kunagi teelt, kui sa tead, kes olen mina ja kes oled sina.“
Kristus ütleb: „Mina olen, kes ma olen ja sina oled, keda ei ole.“ Melder palvetab: „Issand, luba mul olla see, keda ei ole, et sina saaksid olla see, kes sa oled.“ See ei tähenda isiksuse kaotamist, vastupidi, selle palve läbi hakkad märkama, kes sa oled jumalanäoliselt, millega saad teenida, mis on sinu annid. See selgus tuleb tasapisi.
Meelerahus saad vastused
Vaimulik elu tähendab ka õppimist oma emotsioone märkama ja nendega teadlikult tegelema. Melderi sõnul on selle juures oluline sisemine rahu. See ei tähenda, et raskeid tundeid peaks eemale tõrjuma või neist kiiresti vabanema. Pigem tuleb julgeda vaadata enda sisse ja küsida, mis minus praegu toimub ning miks üks või teine olukord minus just sellise reaktsiooni esile kutsub.
„Mõnikord ei saa me kohe arugi, miks miski meid ärritab, haiget teeb või rahutuks muudab. Siis tuleb sellele enda sees otsa vaadata, püüda mõista, kust see tunne tuleb, ja mitte lasta emotsioonil enda üle valitseda. Muretsemine, vihastamine või teisele halvasti ütlemine ei lahenda seda, mis meilt rahu võtab,“ ütles Melder.
Tema sõnul on oluline leida tee tagasi sisemise vaikuse juurde. „Kõige olulisem on säilitada meelerahu. Rahus hakkavad asjad selginema. Küsimused, mis enne tundusid segased, saavad teise kuju ning näed ka vastust, mida rahutuse keskel ei suutnud märgata. Kristlase jaoks on see ühtlasi ruum, kus kuulata Jumalat ja küsida, mida Tema tahab mulle selles olukorras näidata. Kõik vastused ei tule kohe, kuid meelerahus õpime neid paremini märkama ja ära tundma,“ ütles Melder.
