Järva valla eakate südames on kõnnijalgpall. Grupid tegutsevad Amblas, Imaveres ja Järva-Jaanis. Kõnnijalgpallureid ühendab Paide linnameeskonna kogukonnajuht Arto Saar, kes aitab organiseerida üritusi. Saar osales mõned aastad tagasi kogukonnajuhtide programmis ning sealt jäi talle kõnnijalgpalli idee meelde. „Mõtlesime, mida siin veel eakatele teha ning see tundus hästi sobiv ja jõukohane,“ ütles ta. Mängu mängitakse tühja jalgpalliga ja reegleid on kolm. „Joosta ei või, suu peab kogu aeg naerul olema ja keegi ei tohi viga saada,“ selgitas Saar. Kes jookseb, see saab punase kaardi. Oluline on tunda rõõmu liikumisest ning vahvast seltskonnast. Kõnnijalgpallis osalevad pigem vanemad inimesed alates umbes 50. eluaastast. Kõige vanemad mängijad on 90-aastased.
Igas piirkonnas on omad grupijuhid – Amblas Malle Innos, Imaveres Taiga Laur, Järva-Jaanis Ines Kurvits ja Paides Maria Põllu. Treeningud toimuvad üks kord nädalas neljas eri paigas. Esimesed kõnnijalgpallurid said kokku 3–4 aastat tagasi. „See sai alguse Järva-Jaanist, sellele järgnes Paide grupp, siis tuli Imavere ja nüüd on lisandunud ka Ambla,“ selgitas Saar. Tema sõnul pakutakse sporditreeninguid tavaliselt pigem noortele, aga soov oli luua ka eakamatele selline võimalus.
Järva-Jaani kõnnijalgpallurid: „Iseennast peab hoidma“
„See on kiirendatud liikumine, mitte kõndimine,“ selgitas Järva-Jaani kõnnijalgpallur Mihkel Uno Kilk kõnnijalgpalli võlu. „See on kiirkõnd,“ naljatasid ka teised tema tiimikaaslased Mare Sokk, Õilme Kender, Saima Saar ja Ain Talvik. Neid ühendab rõõm liikumise vastu ja võimalus saada osa toredast seltskonnast. Peetakse kinni ka kohustusest iga nädal treeningutes osaleda. „Pärast on nii suur rõõm, et oled ära käinud,“ ütles Saima Saar.
„Me treenime iga ilmaga, ka sügisel vihmasajus,“ ütles Mare Sokk.
Mängitud on näiteks Järva-Jaani Arenal, Aravetel ja isegi Kilingi-Nõmmes. Koos käiakse juba viiendat hooaega. On neid, kes käinud algusest peale, aga juurde on tulnud ka uusi mängijaid. Trenni tehakse kord nädalas esmaspäeviti. Oodatakse ka uusi liitujaid, aga kuna vahel tuleb ette ka vigastusi, võib see osa inimesi eemale peletada. „Siin peab ettevaatlik olema. Mul on näiteks mõlemad põlved opereeritud, aga ma ei ole siiani kukkunud, sest olen ettevaatlik,“ julgustas Mare Sokk uusi liitujaid. „Iseennast peab hoidma,“ täiendas Saima Saar.
Imavere kõnnijalgpalli trennis käivad ka naabervalla inimesed
„Meil läheb väga hästi – on ka uusi liikmeid tulnud. Lausa Põhja-Sakalast,“ rõõmustas Imavere kõnnijalgpalli eestvedaja Taiga Laur.
„Kui meil varem oli kuskil viis–kuus mängijat, siis nüüd on väljakul korraga kaheksa kuni kümme,“ ütles Laur.
„Olen Paide linnanaiskonnas kaks aastat väravavaht olnud, aastatel 2009–2010. Kui alustasime, läks minu saalihoki võistkond Paide linnameeskonnale appi, et naiskond moodustada – pool sellest võistkonnast olidki Paide-Järva saalihoki naiskonna mängijad,“ meenutas Laur. Ja nüüd, viisteist aastat hiljem on Laur taas leidnud tee jalgpalliväljakule, et kunagisi aegu meelde tuletada. Kuigi Laur on jalgpallitaustaga, ei ole kõnnijalgpallis osalemiseks vaja mingisuguseid varasemaid oskuseid või teadmisi. Tähtis on soov liikuda. „Keegi neist ei ole varem jalgpalliga eriti tegelenud. Mõned on küll sporti teinud, aga jalgpalli pole mänginud,“ selgitas Laur, et paljud, kes satuvad treeningutele, mängivad jalgpalli esimest korda elus. „Tähtis on seltskond ja koos käimine,“ ütles ta. Imaveres käiakse koos kolmapäeviti. Laur põimib nendesse kokkusaamistesse lisaks kõnnijalgpallile ka pilatest, võimlemist, jooksumänge ja kurlingut. Vahepeal tuleb ette, et isegi tantsitakse.
„Naised tunnevad rõõmu ja nende silmad säravad,“ rõõmustas Laur. Väljakul näeb, kuidas osalejad lähevad hasarti ja adrenaliin teeb oma töö. Nii võib enda võimeid ka üle hinnata. Laur soovitab võtta rahulikumalt. Ta tundis suurt rõõmu, et kõnnijalgpall on jõudnud ka Ambla piirkonda.
„Austada üksteist, tunnustada üksteist ja plaksutada ka vastasele, et küll oli ikka hea löök. See ongi põhiline – sõprus,“ ütles Laur.
Põhja-Järva kõnnijalgpallurid kutsuvad endaga liituma
Kõige noorem jalgpallivõistkond oli sõpruskohtumisel Amblast. „Kõige noorem jah, aga meil on vist keskmise vanuse poolest kõige vanemad inimesed. Paar noort on ka,“ selgitas Ambla kõnnijalgpalli eestvedaja Malle Innos. „Me oleme sellised hobitegijad. Käime trennis sellepärast, et meile endale meeldib. On mõnus, saab piisava füüsilise koormuse – täpselt nii suure, kui keegi sel päeval jaksab teha. Me ei pinguta väga selle nimel, et võistlustele tulla. Siin me oleme ikkagi puhtalt treeningu pärast,“ ütles Innos. Innose sõnul võiksid nad enda kohta öelda Põhja-Järva kõnnijalgpallurid, sest kuigi alguses käidi koos Amblas, siis nüüd käiakse koos Aravetel ja enamik mängijatest on mujalt kui Amblast.
„Igaüks valib oma koormuse ise. Kui tunneb, et rohkem ei jaksa, kõnnib rahulikumalt või läheb ja istub. Mingeid piiranguid selles suhtes ei ole. Teeme nii, et mõnus on. Ja muidugi võiks tulla pigem vanemad härrad-prouad, kes on jäänud koduseks ega taha sellise lörtsiga võib-olla välja liikuma minna. Saal on ju meie päralt ja seltskond mõnus,“ julgustas Innos.
Mitte mingisuguseid eelteadmisi pole vaja. „Kui pall veereb inimese poole, siis inimene automaatselt lööb seda. Kuhu see edasi liigub, ei ole üldse kellegi asi,“ ütles Innos. Innos julgustas sõbrad kaasa võtma ja tulema üheskoos. Trennid toimuvad kolmapäeviti kell kolm Aravete spordihoone saalis. Kes ei taha, ei pea kohe osa võtma. „Esialgu võib ka vaatama tulla,“ ütles Innos. „Ka mina ei ole aastakümneid eriti sportlik olnud. Kui ma aga vaatan neid vanemaid prouasid ja seda, kuidas nad säravad, siis selles mõte ongi: saame kokku, särame, mängime ja liigume,“ innustas ta. Kõnnijalgpalli mängides tekib ka hasart ja nii tuleb ka iseenesest väike füüsiline koormus, mis kulub igale inimesele ära.
