„Sügisel algas kolmekümne viies hooaeg,“ ütles Ülle Vaas Järva-Jaani kultuurimajas tegutsemise kohta. Selle aja jooksul on Ülle saanud pidada erinevaid ameteid: koristajast direktorini. 2025. aastast on ta Järva valla kultuurikeskuse piirkondlik kultuurijuht Järva-Jaanis.
Iga ruutmeeter Järva-Jaani kultuurimajast on talle tuttav, omane ja armas, nii nagu on armsad kõik inimesed, kes leiavad tee kultuurimajja.
„See on kõige suurem tänu sinu tööle, kui inimesed käivad ja tahavad tulla,“ ütles ta.
Ülle sõnul on hubasuse hoidmisel olulised kõik väikesed detailid. Tähtis on puhtus ja soojus.
Suur unistus kultuurimajast
Üllele on Järva-Jaani koduks olnud terve elu. Kultuurimajas on ta veetnud aega lapsepõlvest peale, seal oli ka tema koolilõpuaktus.1988. aastal põles esialgne Järva-Jaani kultuurimaja maha. Maja avati uuesti 1993. aastal. Toonane direktor Tuve Kärner kutsus Ülle kultuurimajja tööle ja Ülle läks. Ülle on õppinud lillekasvatajaks ja töötanud Järva-Jaanikolhoosi Karinu aiandis. Olnud paar aastat pealinnas, kuid leidnud tee tagasi maale.
„Kultuurimaja oli kõigil hinges. See oli nii trööstitu, katust ei olnud ja kõik oli maha põlenud. Kui pärast põlemist siia tulin, siis mäletan, et seisime Tuvega keset saali, kus oli lumehang, sest et katust ei olnud ja lumi oli maha sadanud. Unistasime siis, et leiaks võimaluse maja korda saada,“ meenutas Ülle.
Maja saigi korda. Ametlikult tuli Ülle tööle siis, kui majale oli peale saanud katus ja algasid sisetööd. Üks esimesi töid oli kustutuskummiga tualeti kahhelkivide puhastamine, sest plaadid olid seguga koos. Ülle tegi kõiki töid ning andis omapoolse panuse, et maja saaks uuesti avatud. Ülle meenutas, et 1993. aastal oli kolm suurt avapidu. Üks pidu lastele, kus oli kohal sel ajal populaarne Peterburi tsirkus. Teine pidu, kus tänati ehitajaid ja abistajaid. Kolmas pidu oli vallarahvale.
„Mul on üks unistus selle majaga küll. Enne põlemist oli maja rõdu alla puutähtedega kirjutatud „kultuurimaja“ ja mul on suur soov, et see saaks sinna tagasi,“ tunnistas ta.
Tantsides läbi elu
Ilma tantsu ja tantsijateta ei kujutaks Üllet ettegi. „Me tegime kolhoosi kontoris ja pastoraadis proove,“ meenutas Ülle, et enne kultuurimaja taasavamist sai proove tehtud ka mujal. „Ring on peal. Need, kellega alustasime, nende lapsed on meil tantsinud ja juba tulevad lapselapsed peale,“ ütles Ülle, kelle kabinetti ehivad tantsurühmade pildid ja neid on läbi aastate kogunenud palju. Praegu juhendab Ülle kaheksat rühma, aga kui palju tal on aastate jooksul tantsijaid olnud, seda on raske kokku lugeda.
Tantsupisiku süstisid Üllesse tema vanemad.
„Meil oli selline väike kahetoaline korter, kitsa koridoriga. Ema mängis jooksupolkat ja nadi-nunnadit jning isa õpetas tantse,“ meenutas ta.
Kui Ülle kooli läks, siis teises klassis alustas ta tantsimist õpetaja Piret Niguli juures, kes juhendas karaktertantsu. Üheksandas klassis aga juhendas Ülle juba enda esimest tantsurühma. „Esimesest rühmast tantsib mul üks tantsija praeguses naisrühmas,“ tõi ta vahva näite.
„Kooliajal meil rahvatantsu ei olnud,“ ütles ta. Üllel on eredalt meeles, kuidas ta imetles lapsena ühel Paide rajooni laulu- ja tantsupeol Kandali tantsurühma. Pärast keskkooli läks Ülle Tallinna 19. kutsekooli lillekasvatust õppima ja tal avanes võimalus pääseda Kandalisse tantsima. Ta tegi katsed ja saigi sisse, kuid koolis oli võimalus teha ka autojuhiluba. Ülle pidi valima ja ta otsustas juhiloa kasuks, mida oli samuti väga vaja. Kuid hinge jäi siiski ka kahetsus.
Järva-Jaani naastes hakkas Ülles tasapisi küpsema mõte rahvatantsurühmade juhendamisest. Ta läks kooli ja õppis kaks aastat rahvatantsu, et pääseda suurele tantsupeole. Tema juhendamisel saab tantsida nii rahvatantsu kui ka karaktertantsu. Praegu on Ülle ainuke vaba õhtu laupäeval. Käivad usinad proovid tantsupeoks. Sel aastal on punktisüsteem, mida varasemalt pole olnud. Tantsupeole pürgib ta kolme täiskasvanute grupiga.
Juhendajaks olemine toob erinevaid väljakutseid. Ja kipub olema nii, et kes teeb, see teeb kõike – samuti on tantsijatega, kes tegelevad veel paljude toredate huvialadega. Kõikide nende tegemiste vahele peavad mahtuma ka tantsuproovid ja nii võibki juhtuda, et segarühma 16 tantsijat saavad kõik korraga kokku vaid loetud korrad hooajal. Osa tantsijaid tuleb trenni Tallinnast ja mujaltki, nende elu ja töö on juba mujal, aga see armas tantsupere on ikkagi südamesse jäänud. Vahel on vaja otsida ka asendajaid.
„See seltskond on ikka väga äge,“ rõõmustas Ülle enda tantsijate üle. Sel hooajal jõudis tema juurde tantsima ka temast neli aastat noorem õde. Rühma koos hoidmisel peab ta oluliseks veeta koos aega ka väljaspool proove.
„Kollektiivi sisekliima on veel tähtsam kui repertuaari omandamine,“ ütles Ülle.
Teater paneb alevi kihama
Ülle südamest leiab peale tantsu ka teatritegemise. Sel aastal pärjati Järva valla aasta teoga Ülle lavastatud kogupereetendus „Röövlid kultuurimajas“ (2024). Varasemalt on ta loonud veel kaks lavastust: „Vigased pruudid“ (2008) „Suvitajad“ (2012).
Vallamaja taga oli puukuur, Ülle sai teada, et puukuur lammutatakse maha ja ta mõtles, et enne seda võiks puukuuri ümbrust millekski vahvaks kasutada. Nii sündis etendus „Vigased pruudid“, kus mängis ka praegune Ugala teatri näitleja Rait Õunapuu.
Idee tuli telelavastusest „Vigased pruudid“. Ülle kirjutas lavastuse sõnad maha ning kohandas need kohalikule kogukonnale sobivaks. Puukuurist sai etenduse plats. Ja sinna juurde loodi toad, kõrtsid, sildid ja kõik muu.
„See lõi kogu alevi kihama. Oma inimeste etendust polnud siin ju aastakümneid olnud,“ meenutas Ülle härdustundega.
Kõik läks väga hästi ja vaatajaid jätkus.
Teiseks lavastuseks olid „Suvitajad“. Mänguplatsiks sai Miku talu Kagaveres, kus olid olemas saunamaja ja peamaja nagu mängufilmis „Suvitajad“. „Mängisime seda etendust kahel päeval, vaatama tuldi meid nii lähedalt kui ka kaugemalt,“ lausus Ülle. Etenduses olid ka samasuguseid masinaid nagu telefilmis ning publikut sõidutati Ikaruse bussiga Järva-Jaani ja Kagavere vahet. Aasta oli siis 2012.
Ühel hetkel hakkas idee taas küpsema ja Üllel tekkis soov midagi lastele teha. Nii hakkas Norra kirjaniku Thorbjörn Egneri loost „Kardemoni linna rahvas ja röövlid“ tasapisi kujunema Ülle Vaasi „Röövlid kultuurimajas“. Kui 2023. aastal algas kultuurimajas uus hooaeg, oli käsikiri valmis. Esimesse tantsuproovi minnes said osalised selle tutvumiseks, et jaanuarist proovidega alustada. Omamoodi väljakutse oli kasutada etenduses elavat muusikat – seda pakkus JJ Dixie Bänd.
„Ütlen ausalt, ma tegelikult natuke nutsin, sest ma mõtlesin, et nüüd on see vanker käima lükatud, aga kui see välja ei tule, siis on pahasti,“ meenutas Ülle esimest proovi, kus kõik oli väga toores. Etendus tõi palju katsumusi ja pingutusi, kuid lõpptulemus oli vahva. „Hästi tore oli seda teha,“ lausus Ülle. Kokku oli etenduses 108 osalist päris pisikestest soliidsete härradeni välja. Publikut jagus mõlemale päevale, teisel etendusel ei tahtnud külalised äragi mahtuda.
„Toole lisati saali nii palju juurde, kui vähegi sai,“ meenutas Ülle, kuidas saali rahvale ruumi juurde tehti.
Ülle silmad hoiavad säramas need mehed ja naised, poisid ja tüdrukud, kes tahavad ja leiavad aja ühistes tegemistes kaasa lüüa, uusi ideid ja põnevat koostööd proovida.
Igaüks on oodatud ja uksed on avatud nii omale kui ka võõrale.
Kommentaar
Rait Õunapuu
Ugala teatri näitleja
Seoses Üllega meenub mulle esimesena terve meie tollane tantsutrupp Jürid-Marid ja loomulikult ka noorem või siis keskmine Järva-Jaani noorte liikumisrühm.
Tervet seda aega meenutan väga suure ja sooja tundega. Üldse Järva-Jaanit, noorust, kultuurimaja ja muidugi Üllet, kes on nii tugevalt mõjutanud kõike kultuuri ja kultuurimajaga seonduvat. Ma usun, et nii mõnigi inimene on tänu temale leidnud oma raja, olgu see siis milline iganes.
Ma ei teagi, kust see mõte üldse sündis, et seal mingit janti teha. Vist sellest, et see kuur seal kultuurimaja taga taheti maha lammutada ja Üllel hakkas sellest kahju.
Etendusi oligi vist ainult kaks ja proove tegime ka niimoodi hobi- ja harrastuskorras. Olgu öeldud ja paljud kindlasti ka mäletavad, et see oli tõeline menuk – oma inimestelt oma inimestele. Eks me seal kõik koos pusisime, aga Ülle otsustas meie pakkumiste pealt, mis siis lõpuks lavale jõuab – nagu päris teatris. Tantsuproove tegime nagunii ja saime kokku, asi see siis mingi tükk lavale seada.
Kui kokku saavad andekad inimesed ja neil on üks eesmärk, ei olegi see kuigi keeruline.
Üllel on väga hea huumorimeel ja ta tundis ära, kas asi töötab või ei. Meie lihtsalt lustisime. Me ju tegimegi komöödiat, parajad poisid ja tüdrukud olid muidugi ka kokku sattunud. Meil oli tõesti tore seda teha ja mängida, tõeline nauding.
Ma arvan, et see võis olla esimene taoline kindla alguse, lõpu ja tekstiga asi, kus näitlejana kaasa tegin. Olin siis 17 või 18.
