Dementsusega inimeste arv maailmas on suures kasvutrendis. Dementsuse Kompetentsikeskuse juhi Piret Purdelo-Tomingase sõnul on peamiseks põhjuseks inimeste eluea tõus ja olulist rolli mängivad ka elustiili tegurid. „Dementsus võib kujuneda välja mõne pikalt kestnud kroonilise haiguse või aju haiguse tagajärjel, muutused toimuvad ajus kui organis,“ selgitas Purdelo-Tomingas. Ennetustööd saab teha igaüks ise, hoides oma aju tervist.
Ajas tagasi vaadates tõdes Purdelo-Tomingas, et ilmselt oli ühel tema vanaisal dementsus, aga seda ei osatud 90ndate alguses diagnoosida. Siis suunati selliste sümptomitega inimesed psühhiaatriahaiglasse. Eesti Vabariigi teke tõi ülikooli sotsiaaltöö eriala, mida Purdelo-Tomingas õppima läks. Ülikooli teisel aastal viisid õpingud ta Norrasse, kus ta omandaski sotsiaaltöö hariduse. Eestis sel ajal veel dementsusest ei räägitud, Norras aga küll. Koju naastes selgus, et norralased hakkasid siin arendama hoolekande valdkonda ning sellest kujunes välja koostöö, mis kestab siiani. Üheskoos aidati muuhulgas üles töötada Tallinna Diakooniahaigla, kus oli üks Eesti esimesi dementsusega inimestele mõeldud osakondi.
„Kõigepealt oli tegemist kolmeaastase projektiga, mille käigus riik nägi, et on vaja hakata toetama nii lähedasi kui ka asutusi ning tõsta teenuste kvaliteeti,“ selgitas Purdelo-Tomingas Dementsuse Kompetentsikeskuse algusaegasid. Projekti üheks partneriks oli ka Tallinna Diakooniahaigla. Dementsuse Kompetentsikeskus on täna toeks nii lähedastele kui ka spetsialistidele. Kõik teenused on tasuta. Keskusel on kaks kontorit: üks Koerus ja teine Tallinnas. Dementsuse Kompetentsikeskuse tegevust rahastab Sotsiaalministeerium ja see tegutseb Koeru hooldekeskuse juures, pakkudes oma teenuseid üle riigi. Keskusel on põhikohaga 4,2 töötajat, lisaks ekspertide, erinevate koostööpartnerite ja vabatahtlike võrgustik.
Dementsus on rohkemat kui mäluprobleem
Dementsuse areng võib olla aeglane. Tihti teadvustavad lähedased alles tagasi vaadates, et esimesed tundemärgid ilmnesid aastaid tagasi. Sümptomid ei pruugi ilmneda ka iga päev. Sekka tuleb ka paremaid päevi. Esimesi sümptomeid saab seletada ka loomuliku vananemisega, millega kaasneb teatud funktsioonide aeglustumine või nõrgenemine. Võivad tekkida probleemid mäluga, kuid dementsuse ja mäluhäire vahele ei saa päris võrdusmärki panna. Teinekord ilmnevad esmalt hoopis orienteerumisraskused. „Inimene ei orienteeru endale varasemalt tuttavates paikades, eksib ära. Või tekib kõnetakistus, sõnad ei tule meelde. Võib olla ka isiksuse või käitumise muutus, tekkida kahtlustamine,“ ütles Purdelo-Tomingas.
Dementsuse puhul on tegemist ajurakkude hävinemisega ja neid taastada pole võimalik. Dementsus on sündroom, mis tähendab sümptomite kogumit. On olemas ka ravimid, mis võivad aidata protsessi aeglustada. „Diagnoosimine ja täpse põhjuse selgitamine on oluline,“ lausus Purdelo-Tomingas ja soovitab selleks pöörduda perearsti poole. Rohkem kui pooltel juhtudest põhjustab dementsust Alzheimeri tõbi.
Hääletoon on olulisem kui sõnad
„Kindlasti vajavad dementsusega inimesed, et meil oleks nendega suheldes aega, et me räägiksime hästi rahulikult ja sõbralikult ning hirmu ja ebakindlust vähendaval toonil. Kui inimene on juba sügavama dementsusega ega saa sõnadest aru, siis seda rohkem saab ta aru meie kehakeelest ja hääletoonist,“ selgitas Purdelo-Tomingas. Kui lause on olemuselt neutraalne, aga seda öeldakse ärritunult, jääb dementsusega inimesele kõlama just hääletoon. Dementsusega inimestega tegelemisel on äärmiselt oluline teada nende tausta – millist elu nad elasid. „Võib-olla mõnel näiliselt probleemsel käitumisel on tema tausta tundes täiesti loogiline seletus,“ lausus Purdelo-Tomingas.
Infoliinist tugigruppide süsteemini
Dementsuse Kompetentsikeskusel on avatud info- ja usaldusliin (644 6440), kuhu saavad helistada nii lähedased, tundemärkidega inimesed kui ka kohaliku omavalitsuse töötajad. Infoliin on mõeldud info jagamiseks kõigile, kes tunnevad soovi helistada. „Kõige rohkem helistavad lähedased. Näiteks on neil mure, et nad ei oska oma lähedasega suhelda uute sümptomite tekkimise järel,“ ütles Purdelo-Tomingas.
Rohkem tuge pakub personaalse nõustamise teenus. Purdelo-Tomingase sõnul on vahel vaja, et keegi kolmas aitaks olukorda mõtestada ning oleks abiks ka pereliikmete omavahelises suhtluses. Alati ei pruugi pereliikmed asja tõsidusest ühtemoodi aru saada. „Kaugemalt tunniks ajaks külla tulles võid saada üsna vale pildi. Olukord võib tunduda üsna hea,“ ütles ta. Samas inimene, kes on lähemal või elab dementsust põdeva inimesega koos, võib ühel hetkel jõuda läbipõlemiseni ja tunda, et seda kõike on liiga palju.
Tuge pakutakse ka hoolekandeasutustele. „Meie hooldekodudes on väga palju dementsusega inimesi. Kas nad on diagnoositud või mitte, kuid keskeltläbi 70 protsendil hooldekodude elanikest on mingisuguses ulatuses dementsuse sümptomeid. Ja kuna see on progresseeruv haigus, siis ainuüksi diagnoos ei ütle, millega on tegemist. See võib olla nii algav kui ka väga sügav dementsus,“ lausus ta. Ekspertnõustamisel aidatakse ka raskemate juhtumitega. Uuritakse põhjuseid, pakutakse teadmisi ning antakse kõrvaltvaataja pilk. Eesmärk pole kontrollida, vaid abistada. „Asutused võiksid järjest rohkem meid selles usaldada,“ lausus Purdelo-Tomingas.
Arenenud on ka hea tugigrupi süsteem, mis pakub võimalust kohtuda samal teekonnal olevate inimestega ning pakkuda üksteisele tuge. „Meil on Eestis üle 30 tugigrupi ja eelmisel aastal osales neis ligi 600 inimest,“ sõnas Purdelo-Tomingas. Võimalus on hakata ka nn Dementsuse Sõbraks, kelle ülesanne on ühiskonda teavitada. Tegemist on rahvusvahelise liikumisega, mille viis põhisõnumit on: dementsus ei ole vananemise loomulik osa, dementsust põhjustavad ajuhaigused, dementsus ei tähenda üksnes mälu kadumist, dementsusega on võimalik hästi elada, inimene tähendab palju enamat kui tema dementsus.
Ennetustöö algab beebieas
Teaduslik arusaam dementsusest viitab üha enam, et tegemist on elukestva haigusprotsessiga. Risk dementsusesse haigestuda võib tekkida juba varajases lapsepõlves ning mõnel juhul ka emaüsas olles. Eakatele on oluline teistega suhtlemine ja mitte isolatsiooni jäämine. On vaja kogeda erinevaid muljeid, mis annaks võimaluse ajul infot töödelda. Kuulmislangus vähendab suhtlemisvõimalusi veelgi ja on ka seeläbi riskiteguriks.
Rohkem infot dementsuse kohta leiab siit: www.dementsus.ee. Soovi korral võiks korraldada seminari ja/või infotunni, kuhu kutsuda Dementsuse Kompetentsikeskuse inimesed infot jagama.
