8. septembril oli Järva-Jaanis tähtis päev: hostelis elav Linda Kaarmann tähistas Artur Rinne laulude saatel oma sajandat hällipäeva.
Kella kümne ajal kogunesid puhketuppa Linda hostelinaabrid, Järva valla sotsiaalosakonna juhataja Natali Medvedev ja vallavanem Toomas Tammik. Koduhooldustöötaja Maire Bluum on siin igapäevane külaline, sest lisaks Lindale elab tal siin veel kuus hoolealust. „Linda on neist üks erksamaid,“ ütleb Bluum ja lisab, et Linda on väga puhas inimene. „Naabrinaine Tea Metsla tunnistas, et Linda on käbe: pesi ära nii enda kui ka tema akna ja on vahel juba varakult tolmuimejaga tema ukse taga, sest oma toas on tolm juba tõmmatud.“
Linda nägi oma pidupäeval välja kaunis ja suursugune, kaelas vanaema pärlid. Maire Bluumi sõnul on see nii iga päev – Linda on alati naiselikult sätitud. „Ma alati imetlen ta kleite, kui ta minuga alevisse tuleb – vau, Linda, sul on täna jälle nii ilus kleit seljas. Siis ta viskab pea uhkelt kuklasse, nagu öeldes – ma tean seda ise ka. Ta on täiesti mõjutamatu, sihikindel, kogu aeg tema ise – sirge seljaga naine,“ iseloomustab teda Bluum.
„Ta armastab olla õues ja torkab hoovi kastani alla lillesibulaid kasvama – tal oli oma koduaias Ervital meeletult lilli.“
Ervital elas Linda 1961. aastast saati, sündinud ja kasvanud on ta aga Viljandimaal. 16-aastaselt, aastal 1941 saadeti Linda Saksamaale, kus ta töötas sõjatehases. „Mina pauku ei karda. Saksamaal tegime miine. Pommi valamine ja käekella tegemine on mul selged,“ ütleb Linda, kes on valanud nii 500, 50 kui 25 kilogrammi kaaluvaid pomme. „Selliseid (näitab näppudega) padruneid tegime ka, aga ma ei tea, mille tarbeks need läksid.“
Laagris oli 8000 inimest, ukrainlased, poolakad, venelased. „Ööd ja päevad sai seda tööd tehtud. Mul oli seal palju sõpru, kõik saime omavahel läbi. Mul olid pikad patsid, küll nad armastasid nendega mängida,“ meenutab Linda ja tõdeb, et sõjaaeg oli kole.
Võib-olla oleks elutee viinud teda Saksamaalt kaugemalegi, aga et ema jäi Eesisse, tuli ka tema koju tagasi. Patsidest oli kasu ka, sest Saksamaalt ei lubatud fotosid kaasa tuua, aga Linda peitis kaks pilti patsidesse. Need on tal tänini alles.
Eluajal peetud ameteid ei jaksa ta kohe üles lugedagi. „Neid on oma 700,“ ütleb Linda naeruselt. „Põllutööline, sigalas, lasteaias, sööklas, kütsin sauna, koristasin kontorit. Kõik tööd tegin ära. Pidin tegema, raha oli ju vaja. Vanema tütre isa suri 1950. aasta 12. aprillil autoõnnetuses, nii et tütar oma isa ei näinudki,“ rääkis ta elu keerdkäikudest.
Tütreid on Lindal kaks, vanem on 76, noorem 65, üks elab Soomes, teine Saaremaal.
Linda sünnipäevaga on tegelikult segane lugu, sest õige päev peaks olema 25. augustil, aga kunagi Saksamaal aeti kuupäevad sassi ja nüüd on tema sünnipäev hoopis 8. septembril.
Kolm põlve sai Linda juubelil kokku aga just 25. augustil.
Tervis on Lindal hea, õieti pole ta arsti juures käinudki. Ainult jalad kisuvad krampi. „Olen öö läbi üleval. Kõnnin toas edasi-tagasi nagu vari öös. Naabrinaine ikka küsib, et mis ma seal tammun. Vastan siis, et teen tantsuharjutusi – mida ma pean siis ütlema?“
Tsitaat
„Elu läheb nii, kuda ise lükkad. Kui tahad olla õnnelik, saa inimestega läbi, ära valeta, ära varasta. Inimesi peab austama.“
Foto: Tort peab Linda meelest olema selline, et tagumised hambad ikka samuti saavad. „Mingit kildu me ei jaga – meil on ikka tükki vaja,“ andis ta Maire Bluumile soovitusi, millist torti juubeliks osta.
