16. mail toimus üle-eestiline muuseumiöö „Öös on hääli“. Uksed avas 202 muuseumi ja mäluasutust, sealhulgas Järva vallast Öötla mõisa koduloomuuseum, Eesti piimandusmuuseum, Järva-Jaani vanatehnika muuseumide keskus ning A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel.

EESTI PIIMANDUSMUUSEUM

Eesti piimandusmuuseum avas mannergute näituse, mis jääb õue värava külge uudistamiseks talve saabumiseni. Kokku ehib väravat 52 mannergut, mis on toodud eri paikadest: Valgamaalt, Tabiverest, Pärnu linnast, Aravetelt, Tapalt, Viljandist jne. „Neid saadeti postiga, neid on ukse taha toodud,“ ütles Eesti piimandusmuuseumi juhatuse liige Anneli Siimussaar. Kogumiskampaania sai hoo sisse, kui Järva Teataja kirjutas ideest ning levitas uudist ka teistesse maakondadesse.

Eesti piimandusmuuseumi muuseumipedagoogi Heidi Arula sõnul nad kogumisega veel ei lõpeta. „Värav on meil kahepoolne,“ lisas Siimussaar. „Võib-olla mõni inimene sõidab mööda ja toob oma mannergu ka siia värava külge, nii võib järgmisel suvel siin juba 100 mannergut olla – teisel pool ka 50,“ lisas Arula.

Nõukogude ajal kaunistasid mannerguid maasikad, lilled ja täpid. Selliseid leiab ka näituselt. „Need on annetused, tagasi ei saa,“ viitas Arula, et näitusele loovutatud esemed jäävad muuseumile.

Kuna muuseumiöö teemaks oli „Öös on hääli“, kõlasid piimandusmuuseumis kohaliku folklooriklubi Imäveere hääled. „Imäveere andis meeleoluka muusikaelamuse,“ ütles Siimussaar.

Huvilistele avati ka arhiiviruumid peamaja teisel korrusel ning kõrvalhoones. „Sinna me tavaliselt külastajat ei lase,“ lisas Siimussaar. Arhiiviruumides sai näha peamiselt säilikuid, mis on paberkandjal: fotod, raamatud ja dokumendid. Esemeid on arhiivis vähe, need on paigutatud maja peale ja ka kõrvalhoonesse.

JÄRVA-JAANI VANATEHNIKA MUUSEUMIDE KESKUS

Järva-Jaani vanatehnika muuseumide keskuses toimus muuseumiööl kõnetund, giidituur, filmiprogramm ning muudki toredat. Kõnetunnis rääkis Silva Kärner raamatutest, mida ta on välja andnud, näiteks 2022. aastal „Hariduslembene Järva-Jaani“, 2024. aastal koos Anne-Mai Jürisoga „Lood ja legendid Järva-Jaani ümbrusest“ ning 2026. aasta mais ilmus „Tänuvaesed pihud“.

„Sattusin juhtima Memento Järvamaa ühendust, kus juhtusin kokku Siberis sündinud lastega,“ rääkis Kärner viimase raamatu sünnist. Kärneril tekkis idee panna kaante vahele oma ema Elvi Bluumi elulugu, kes on sündinud Eesti esimese vabariigi ajal, kooli läinud teise maailmasõja esimestel aastatel ning olude sunnil oma perega pidanud ette võtma küüditee Siberisse.

Kärner on rõõmus, et 94-aastase Elvi Bluumi lugu on saanud kaante vahele. „Kõik need lood, mida ema on kunagi kirja pannud, oli vaja süstematiseerida,“ meenutas Kärner. Tuli läbi lugeda mitmed vihikud ja luua süsteem – see võttis aega kaks aastat.

Raamatus „Tänuvaesed pihud“ leiab ka Kärneri ema ja isa kokkusaamise loo. Mõlemad on Järvamaa inimesed. „Tavaliselt kirjutatakse ju kuulsate inimeste elust, aga mina kirjutan ühe lihtsa, tavalise Eesti naise ja ema elust,“ ütles Kärner. Raamatu kaant ehivad aedkannikesed ehk võõrasemad. Need lilled seostuvad Kärnerile alati emaga.

Juba sel aastal ilmub veel teinegi raamat. Silva Kärner annab koos Anne-Mai Jürisoga juulikuus välja raamatu „Mälestusmärgid jutustavad“, mis räägib Järva-Jaani ümbruses paiknevatest mälestusmärkidest ja Järva-Jaani kalmistute haudadel leiduvatest märkidest.

ÖÖTLA MÕISA KODULOOMUUSEUM

Öötla mõisa koduloomuuseum osales muuseumiööl esimest korda. Mõisas ja seal asuvas väikses koduloomuuseumis kohtusid hääled, mis jutustasid Eesti elu lugu läbi aegade. Mõisa perenaised Anneli Piirsalu ja Külli Majori rõõmustasid, et külastajaid tuli kogu Eestist: Viljandist, Järva-Jaanist, Raplast jne. „Pärnu-Jaagupi omad tulid sellepärast, et nemad on siit mööda sõitnud, aga pole siia sisse pääsenud,“ ütles Piirsalu. Pärnu-Jaagupi külastajad jäid väga rahule ning ütlesid, et tahavad tulla ka järgmisel aastal – pool jäi vaatamata.

Muuseumiöö algas Merlyn Sirelbu pahtlimaali õpitoaga „Nahkhiired Öötla öös“. Samal ajal sai uudistada mõisa teisel korrusel asuvat koduloomuuseumi. Muuseumi hingeks on Aivar Piirsalu, kes alustas kõigepealt oma kodus asjade kogumisega. „Naine ütles, et aitab küll, asjad ei mahu enam ära, need tuleb kuskile viia,“ meenutas Piirsalu, kuidas ta jõudis oma varandusega Öötla mõisa. Esemed on pärit Piirsalu enda ja ümbruskonna taludest.

Muuseumile pani Piirsalu aluse Ründo Mültsi soovitusel, kes on loonud Päinurme koduloomuuseumi. Muuseum on Öötlas olnud umbes seitse aastat. Seal on kooli- ja koduloolisi, aga ka militaarseid ning Nõukogude ajaga seotud esemeid.

A. H. TAMMSAARE MUUSEUM VARGAMÄEL

Vargamäe muuseumi õhtused külalised said jalutada kevadises looduses – nautida linnulaulu ja kuulata mobiiliäpi abil muuseumi territooriumil asuva kuue erineva külastusraja tekste. Karjatallis pakuti talutoitu, taustaks kuulati Tammsaare loominguga seotud vanu heliplaate.

Muuseumiööle eelnevalt toimus Mauruse kooli loengusarja teine loeng. Haridusloolane Veronika Varik rääkis hariduse teemadel, tuues taustana sekka ka vanade eestlaste uskumusi. Varik tutvustas esimesi eestikeelseid õpikuid. Näiteks esimene eestikeelne füüsikaõpik seletas, mis on elekter. Matemaatikaõpikus aga uuriti, mitu aastat üks mees oma elust veetis alkoholi juues. Esimesed õpikud andsid nõu, kuidas hoida tervist ja ravida haigusi.

„Millal on meil kombeks puhata ja puhkus võtta?“ küsis haridusloolane Veronika Varik. „Suvel,“ kostis inimeste seas. „Aga kas loodus puhkab suvel?“ uuris Varik ning seletas, et vanasti elati rohkem loodusrütmidega kooskõlas ning selle järgi oleks suvi just aktiivsem aeg, kuid meil on hetkel nii, et kui hakkab pimedamaks minema, siis inimene hakkab rohkem tööle. Tänapäeval elatakse juba suuresti loodusrütmidele vastu.

Maarahva kõrval elasid baltisakslased. Nemad olid haritud, neil oli oma keel, oma kõrgkultuur ja maarahvas oli nende jaoks sotsiaalselt madalam kiht. Meie esivanemad olid pärisorjad. Muistsed eestlased kaotasid vabaduse 13. sajandil. Pärisorjus kaotati 1816. aastal Eestimaal ja 1819. aastal Liivimaal. Oleme vaba rahvas olnud veidi üle 200 aasta. „Kui nüüd mõelda, kui kiiresti oleme arenenud võrreldes teiste riikide ja rahvastega, siis tegelikult on päris uhke ennast eestlasena tunda,“ ütles Varik. Kaks sajandit on inimkonna mõttes väga lühike aeg. Kui poleks olnud käputäit sakslasi, keda hakkas eesti muistne kultuur ja traditsiooni huvitama, siis me tõenäoliselt ei räägiks praegu eesti keeles.