1. oktoober on rahvusvaheline vanemaealiste päev.
Selle puhul räägime vanemaealiste väärikusest, turvalisusest ja õigusest elada vägivallata. Paraku jääb vanemaealiste vastu suunatud vägivald sageli märkamata ning abi küsida võib neil olla eriti keeruline.
Inimene võib sõltuda lähedasest transpordi, elukoha, raha või igapäevase hoolduse tõttu. Mõnikord on keeruline toimuvat ka vägivallana ära tunda, eriti kui selline käitumine on kestnud aastaid. Seetõttu on olululine roll inimestel vanemaealise ümber – sugulased, sõbrad, naabrid, tuttavad ja teised, kellega ta regulaarselt kokku puutub.
1. Vanemaealiste vastu suunatud vägivald jääb sageli märkamata.
Väärkohtlemisel ei pruugi alati olla nähtavaid jälgi. See võib tähendada hooletusse jätmist, otsustusvabaduse piiramist, isoleerimist, rahaasjade kuritarvitamist, halvustamist või hirmutamist. Vanemaealine inimene ei pruugi juhtunust rääkida, sest tal on häbi, ta kardab tagajärgi või sõltub inimesest, kes talle haiget teeb. Mõnikord kardab ta ka seda, et suhe katkeb, abi kaob või lähedane saab karistada.
Seetõttu ei tähenda vaikimine, et probleemi ei ole. Paljud juhtumid ei jõua kunagi ametliku abi või menetluseni ning tegelik olukord võib olla palju ulatuslikum, kui statistika näitab.
2. Vägivallatseja ei pruugi olla ainult partner.
Vanemaealise vastu võib vägivalda kasutada abikaasa või elukaaslane, aga ka täiskasvanud laps, lapselaps, hooldaja või mõni teine lähedane inimene. Seetõttu ei saa vanemaealiste puhul vaadata ainult paarisuhtevägivalda, vaid tuleb arvestada ka peresisese vägivalla ja hooldussuhetega.
Olukord võib olla eriti keeruline siis, kui vanemaealine sõltub vägivallatsejast igapäevaelus. Suuremas ohus võivad olla ka suure hooldusvajadusega inimesed, sest neil võib olla raskem juhtunust rääkida või ise abi otsida.
3. Vanemaealised kogevad vägivalda rohkem, kui abistatistikast paistab.
Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul kogeb aasta jooksul väärkohtlemist ligikaudu iga kuues vähemalt 60-aastane kogukonnas elav inimene. Samas jõuab abi või ametkondadeni vaid väike osa juhtumitest. See tähendab, et ametlik statistika näitab eelkõige neid juhtumeid, millest on teada antud. Tegelik probleem on tõenäoliselt suurem. Ka Eestis pöördub ohvriabi poole suhteliselt vähe vanemaealisi. Seetõttu on oluline vanemaealiste muresid märgata ja mitte jääda ootama, et inimene alati ise abi küsib.
4. Vägivalla mõju ei pruugi olla silmaga nähtav.
Väärkohtlemise tagajärjed võivad avalduda väga erinevalt. Inimene võib muutuda endassetõmbunuks, ärevaks, apaatseks või tavapärasest kartlikumaks. Võivad tekkida uneprobleemid, depressiivsus või muutused käitumises. Eriti keeruline võib olla vägivalla märkamine dementsuse või muu kognitiivse häirega inimese puhul. Ta ei pruugi juhtunut mäletada, sellest aru saada või osata toimunut sõnadesse panna. See ei tee kogetut aga vähem tõsiseks.
5. Märkamine ja küsimine võivad olla esimene samm abi poole.
Vanemaealiste väärkohtlemine ei ole normaalne osa vananemisest ega asi, mis peaks jääma „pere siseasjaks“. Kui märkad vanemaealise käitumises, tervises, välimuses, rahakasutuses või suhetes muutusi, tasub temaga rahulikult rääkida.
Kõige olulisem on küsida, kuidas tal läheb, kuulata ja anda aega vastamiseks. Survestamine tavaliselt ei aita. Küll aga võib olla väga oluline teadmine, et keegi märkab, usub ja on valmis aitama. Lähedastel, perearstidel, sotsiaaltöötajatel ja hoolekandetöötajatel on siin suur roll.
Abi saab ohvriabist telefonil 116 006 või oma piirkonna ohvriabitöötajalt. Vahetu ohu korral tuleb pöörduda politsei poole.
Foto: ChatGPT
Artikkel: Siseministeerium
