Piret Uibotalu on hingelt läbi ja lõhki looduse ja kunstiinimene, kunsti nii õppinud kui ka õpetanud ning korraldanud sündmusi ka muuseumis. Alates augustist uudistab ta aga kultuurivaldkonna kolmandat, kogukonna ja rahvamaja tahku. Täitsa erinevad vaatepunktid, kõik seotud inimestega.
Imaveres polnud Piret varem jalga maha saanud, oli siit vaid kordi läbi sõitnud ja palju ta sellest kandist ei tea. „Kahtlustan, et nii on ka paljude teistega,“ pakkus Piret. „Rohkem jääb silma see, mis paistab välja, näiteks piimandusmuuseum. Nüüd saangi rohkem kodukohta avastada. See on mulle tähtis.“
Piret sattus Järvamaale tänu oma vanematele, kes ostsid omal ajal Nurmsi külla päris metsa veerde talu. Koolis pole ta siin käinud, vaid oli siis juba suur tüdruk ja läks õppima Tallinna. „Mu juured ja kõik sugulased on Põlvamaal, sündinud ja üles kasvanud olen aga hoopis Jõhvis – isa lõpetas Eesti põllumajanduse akadeemia ja suunati sinna tööle. Maaelu armastava ema ja isa jaoks oli üks argument siia talu osta Nurmsi asukoht Kesk-Eestis Tallinna–Tartu maantee lähedal. Siin on lihtsam kokku saada nii Tallinnas (Piret on seal õppinud, elanud ja töötanud 33 aastat) kui ka Lõuna-Eestis elavate sugulastega,“ rääkis Piret.
Viimased kuus aastat on kodutalus toimetanud tema. „Alguses oli ikka täielik mõnu ja eufooria – minu teemad lapsepõlvest peale on olnud loodus, kunst, rahvameditsiin ja eneseareng. Aga mida rohkem toimetad, seda rohkem saad aru, et maaelu pole laiskadele ja mugavatele inimestele. Maaelu on ikka päris raske,“ tõdes Piret ja selgitas, et teine töökoht asub kodus, kus on maa hooldada, hooned korras hoida ja loomaksete eest hoolt kanda. „Mul on tosin kana, kolm kassi, kes teevad oma tööd, ja koer, kes valvab, et rebased kanu ära ei viiks.“
Piret on töötanud Lehepunktis müügijuhina. „See oli ikka väga kunstikauge töö, aga liikuv ja suhtlemist võimaldav ning pärast pikka ülikooliaega oli väga raha vaja,“ tõdes ta. Kaheksa aastat oli ta aga Kadriorus kastellaanimajas Tallinna kirjanduskeskuse Eduard Vilde muuseumi kuraator. Sealt sai ta sündmuste korraldamise kogemuse. Korraldustöö on tema meelest väga mõnus.„Töökohtadega on mul vedanud, ma ei vaheta neid sageli,“ tunnistas Piret, kes on lõpetanud Tallinna ülikooli kunstiõpetajana ja Eesti kunstiakadeemia (EKA) klaasikunstnikuna. On loomulik, et pärast EKA lõpetamist sai ta töökoha klaasipealinna Järvakandi kunstikoolis klaasikunsti õpetajana ja põhikooli kunstiõpetajana. Kolm aastat on Piret töötanud ka Paide kunstikoolis, kus alustas täiskasvanute klaasikursusega.
„Kui inimene midagi väga tahab, siis ta ka saab. Mina tahtsin omal ajal väga minna skulptuuri õppima. Kaks aastat tegin EKA-sse sisseastumiskatseid ja mind ei võetud vastu. Öeldi, et mine klaasi. Pärast kahte aastat läksin hoopis Tallinna ülikooli ja sain kohe sisse,“ rääkis Piret. Seal sai temast viie aastaga kunstiõpetaja.
Tee skulptuuri juurde avanes individuaalõppe vormi kaudu ja kõik kujuriks olemise võtted ja teadmised said selgeks kunstnik Aime Jürjo käe all, kes oli suurepärane kunstnik ja õpetaja.
„Oma isiklikus loomingus olen pidevalt arenev materjalikunstnik, teen skulptuure ja installatsioone ning osalen Eesti kujurite ühenduse näitustel, nii palju kui töö ning kodu kõrvalt aega ja energiat jääb. Soov on end loominguliselt rohkem teostada, et areneda ja vormi hoida. Maist oktoobrini oli näitus „Spiritus temporis / Aja hingus“ Padise kloostris,“ ütles ta ja lisas, et osales sel aastal üle hulga aja ka Eesti klaasikunstnike ühenduse näitusel „Paabel“ Rakvere ordulinnuses.
Imavere rahvamajas on ruumikad seinapinnad maalide, fotode ja graafika eksponeerimiseks. „Hea on näidata nii professionaalset kunsti, aga kindlasti võiks siin oma töid näidata ka noored,“ arutles Piret. Esimene, kunstniku ja kunstiõpetaja Eve Heero rändnäitus „Suvetajud“ botaanilistest kipsreljeefidest avati 25. septembril. Uus näitus jõuab Imaverre juba novembri lõpus. Eestimaal on palju kunsti ja kunstnikke, keda Imavere rahvale tutvustada.
Piret käivitab praegu Imaveres ka klaasi-, skulptuuri- ja kunstiringi noortele ning kunstiklubi täiskasvanutele. „See sõltub huvilistest,“ lisas ta. „Mina suudan nii innustada kui ka õpetada, selleks on mul nii kogemust kui ka valmidust. Kui kooli ja ümberkaudse rahva poolt on huvi käia rahvamajas koos ka kunsti tegemas, siis mina olen nõus seda vedama. Esimesed molbertid on juba soetatud.”
