26. oktoobril algusega kell 19 saab Kukenoosi küünis Albus näha Piibe Teatri lavastust „Viimane Metsavend”, mis jutustab legendaarse metsavenna Ruuben Lamburi elust. See on jutustus kangelaslikkusest, andestamisest ja pühendumisest.
Lavastus salvestatakse televisiooni jaoks ja nõnda saab publik osa ka vestlustest Ruubeni lähedaste ja Eesti kaitsejõudude esindajatega. Uksed avatakse ja salvestus algab juba kell 18. Ruum on jahe, kuid publikule pakutakse sooja jooki. Lisaks on plaanis ka mõned üllatavad muudatused lavastuse juures.
Piibe Teatri lavastuse „Viimane metsavend” dramatiseeringu aluseks on Ruuben Lamburi mälestuste raamat „Alutaguse saaga”. Käesoleval aasta novembris saanuks Ruuben Lambur 100-aastaseks. Ruuben Lambur kirjutab oma raamatus, kuidas kerkis peale Vabadussõda ja lagunes peale Ilmasõda tema kodu Peressaare asunikekülas. Ruuben ise satub metsa ja alustab oma viimast lahingut „punase hüdraga”. Ta kirjeldab, kuidas langevad tema kaaslased ja kuidas ta raskelt haavata saab. Ta kirjeldab rahva hirmu ja abivalmidust. Ta kirjeldab oma venelaste poolt segipaisatud perekonna rasket saatust. Ta kirjeldab oma Vorkuta laagri õudusi ja samas toetavaid kaaslasi. Ruuben Lamburi elulugu pole võimalik välja mõelda, sest tänane inimene pole võimeline neid õudusi ette kujutama.
Ruubeni monoloogide vahele kõlavad metsavendade laulud lavastuse tarbeks kokkupandud ansambli esituses. Ansambli koosseisu kuuluvad Tanel Sakrits (Mandoterror), Ilmar Kald (Untsakad), Jaanus Põlder (Untsakad) ja Sander Rosenberg (Tapa Mandoliiniorkester).
Nimiosas astub publiku ette Raivo E. Tamm, kellel oli õnn Ruuben Lamburiga elus mitmeid kordi kohtuda. Raivo ei salga, et kohtumised Ruubeniga on tema mõttemaailma mõjutanud. „Ruuben rääkis, kuidas 1940, kui venelased sisenesid, kutsus nende noorkotkaste rühmajuht kõiki kokku ja ütles, et unustage ära, et te kunagi noorkotkad olite, põletage oma vormid ja embleemid, ärge laulge neid laule, unustage kõik. Astus siis tagasi vaatamata minema jättes kogu maleva jahmunult seisma. Koolimaja nurgas juures keeras siiski ringi ja sõnas – ärge siis vannet unustage – ja kadus nurga taha. Unustage kõik, põletage kõik, kuid ärge vannet unustage. Oma südames me ei tohi oma antud vannet unustada, kuigi võime elada enese tõekspidamistega vastuolus olevas maailmas.”, meenutab Raivo E Tamm. „Kohtumine Ruubeniga on olnud minu viimaste aastate vapustavamaid elamusi. Ta oli siis 96–aastane. See kuidas ta tund aega seisis meie ees tikksirgena ja rääkis oma lugu. Terve saalitäis istus ja kuulas suu lahti.”, meenutab Raivo E Tamm.
Lavastuse tekst on emotsionaalne, mis ei jäta külmaks ühtegi vaatajat. Taaskord elavnevad meie põlise vaenlase metsikused. „Nad ei tohi kunagi enam võita. Maailm peab teadma, milleks olid meie „võidukad” idanaabrid võimelised siis ja nende maailmahävitav käitumine pole ka tänapäeval kuhu kadunud. Võime neist iga päeva ajalehtedest lugeda.”, räägib lavastaja Arlet Palmiste.
Foto: Kalev Lilleorg
